Viimane emiir

Džalol Ikromi ajalooline romaan „Viimane emiir“ viib lugeja 20. sajandi alguse Kesk-Aasiasse, täpsemalt Buhhaara emiraati, kus vana feodaalkord ja islami traditsiooniline valitsemisvorm hakkavad järjest enam põrkuma revolutsiooniliste jõududega. Romaani keskmes on Buhhaara viimane emiir Said Alimhan, kelle valitsemisaeg langeb kokku Venemaa revolutsiooniliste muutuste ja piirkonna nõukogude võimu alla minekuga. Ikromi kujutab emiiri kui ajaloolise korra kehastajat, kelle suletud maailm, julmused ja konservatiivsus satuvad konflikti uue ühiskondliku ideaaliga, mida hakkavad kehastama bolševikud ja noorbuhhaarlased.

Romaani süžee põimib tegelike ajalooliste sündmustega fiktiivseid karaktereid, kelle kaudu avatakse erinevaid ühiskonnakihte ja vaatenurki: haritud islamiteadlasi, vaeseid linnaelanikke, revolutsioonilisi noori ja emiiri lähikonda. Autor maalib detailse pildi feodaalse ühiskonna sisemistest vastuoludest, võimuvertikaalist ja repressioonidest, kuid ei idealiseeri ka uut korda. Kujutatud sündmuste kaudu kerkib esile küsimus ajaloolise õigluse ja vägivalla suhte kohta, samuti tsivilisatsioonilise murde keerukus piirkonnas, kus traditsioon ja modernsus ei kohtu sujuvalt, vaid traagiliselt. Tekstis põimuvad poliitiline draama ja kultuuriline kommentaar, mis muudab romaani ajalooliselt ja mõtteliselt mitmetasandiliseks.

Džalol Ikromi (1909–1993) oli tadžiki kirjanik ja ühiskonnategelane, kelle looming keskendus sageli Tadžikistani ajaloo ja rahva elu käsitlemisele nõukogude ideoloogia raamides, kuid kunstilise sügavuse ja ajaloolise täpsusega. Tema romaan „Viimane emiir“ on üks olulisemaid teoseid, mis toob eesti keeles kättesaadavaks Buhhaara saatuse pöördelisel ajajärgul. Ikromi kirjutamislaadi iseloomustab dokumentaalsus, psühholoogiline süvenemine ja soov avada ajaloo kulgu läbi isiklike saatuste ning kultuuriliste vastanduste.