Buhhaara kaksteist väravat

Džalol Ikromi romaan „Buhhaara kaksteist väravat“ viib lugeja Tadžikistani ajaloolisse südamesse, kus vana ja uus aeg põrkuvad teravalt 20. sajandi alguskümnendite suurte sotsiaalsete ja poliitiliste muutuste taustal. Teose keskmes on Buhhaara linn, mida raamivad kujundlikult kaksteist väravat – igaüks sümboliseerimas mitte ainult linna geograafilist struktuuri, vaid ka selle vaimset ja ühiskondlikku palet. Ikromi annab rikkaliku ülevaate eluolust emiraadi ajal, kui islamiusuliste traditsioonid, feodaalne kord ja koloniaalne mõju sulanduvad pingelisse ja dünaamilisse keskkonda.

Romaanis kohtub lugeja mitmesuguste tegelastega, kelle kaudu avanevad erinevad ühiskonnakihid ja maailmavaated: konservatiivsed vaimulikud, areneva teadvusega käsitöölised, haridust ja õiglust nõudvad noorbuhhaarlased. Ikromi kirjeldab nende saatuseid realistlikult ja psühholoogiliselt nüansirikkalt, tuues esile, kuidas isiklikud valikud on läbi põimunud laiemate ajalooliste protsessidega. Lugu kulgeb rahulikult, kuid sisemise pingega, mida kannab vabanemissoov – soov murda läbi vanast korrast ja astuda uude aega. Kaksteist väravat muutuvad mitmetähenduslikuks sümboliks: nad on piirid ja läved, mida tuleb ületada nii ruumilises kui vaimses tähenduses.

Džalol Ikromi (1909–1993) oli tadžiki kirjanik, kelle loomingus põimusid rahvuslik ajalugu ja nõukogude ideoloogia. Tema teosed keskendusid sageli Tadžikistani kultuurilisele identiteedile ja ajaloolistele murrangutele, mida ta käsitles realistlikus võtmes, ent ideoloogiliselt loetavalt. „Buhhaara kaksteist väravat“ kuulub tema olulisemate ajalooliste romaanide hulka ja pakub väärtuslikku sissevaadet islamiühiskonna, Kesk-Aasia linnaelu ja reformiliikumiste arengusse ajastul, mil vana maailmakord andis teed uuele, vastuolulisele tegelikkusele.