Romaanijõe forsseerimine

Dubravka Ugrešići „Romaanijõe forsseerimine” on teravmeelne ja kihiline teos, mis seob omavahel ilukirjandusliku jutustuse, kultuurikriitika ja autobiograafilised elemendid. Autor asetab lugeja postmodernse kirjandusilma sisse, kus kirjutamine ei ole üksnes loometegu, vaid ka pidev suhestumine kultuurilise ja ühiskondliku survega. Teose peategelane on kirjanik, kes püüab läbi tungida kirjandusmaailma paradokside ja absurdide kihistustest, otsides võimalust kirjutada midagi tähenduslikku ajal, mil kirjandust ümbritseb kaubanduslik, poliitiline ja ideoloogiline määramatus. Forsseerimine — kui sõjaline ja tähenduslik mõiste — muutub siin kirjutamisakti metafooriks.

Raamatu ülesehitus on katkendlik ja assotsiatiivne, peegeldades tänapäevase identiteedi ja loomingulise enesemääratluse keerukust. Ugrešić põimib loosse intertekstuaalseid vihjeid, kultuuriloolisi mõtisklusi ja kommentaare kirjaniku rolli kohta globaliseeruvas ühiskonnas. Ta ei pelga iroonilisust ega enesekriitikat, kuid suudab samal ajal säilitada ka empaatia ja tundlikkuse. Erinevad jutustushääled, katkestatud narratiivijupid ja vahepalad loovad teksti, mis on ühtaegu mõistuseväliselt voolav ja intellektuaalselt nõudlik. Lugeja ei saa jääda passiivseks, vaid peab ise orienteeruma tekstimassiivis, milles peegelduvad nii ajastu vaim kui ka isiklik vastupanu selle tühistavatele jõududele.

Dubravka Ugrešić (1949–2023) oli Horvaatia päritolu kirjanik ja esseist, kelle looming käsitles sageli pagulust, identiteeti, kultuuri kommertsialiseerumist ja kirjutamise tähendust. Jugoslaavia lagunemise järel valis ta vabatahtliku eksiili, jäädes kriitiliseks nii rahvusluse kui kultuuritööstuse suhtes. Tema keelekasutus on täpne, terav ja mitmekihiline, pakkudes rohkelt tõlgendusvõimalusi. „Romaanijõe forsseerimine” on tugev näide tema hilisemast loomingust — žanripiiridest üleastuv ja kirjanduse võimalusi kahtluse alla seadev tekst, mis kutsub lugejat endaga kaasa mõtlema, mitte üksnes kaasa elama.