Surnute laul

Douglas Lindsay kriminaalromaan „Surnute laul“ viib lugeja Šotimaa läbitungimatult sombusesse õhkkonda, kus mõrvad, mälukaotus ja identiteediküsimused põimuvad keerukaks ja häirivalt mitmetähenduslikuks looks. Peategelane on mees, kes ärkab haiglavoodis teadmata, kes ta on, ja avastab, et teda kahtlustatakse mitme naise tapmises. Samal ajal kui politsei püüab tõendeid kokku seada, peab mees ise tükikaupa lahti harutama oma minevikku ja võimalikke seoseid ohvritega. Lindsay jutustuses on olulisel kohal peategelase sisemonoloogid ja kahtlus kõige ümbritseva suhtes — mitte ainult võimude, vaid ka omaenda meelekindluse ja mälu suhtes.

Romaani tonaalsus on sünge ja vaoshoitud, ühendades klassikalise psühholoogilise krimipõneviku elemente noir-stiiliga, kus tegevus kulgeb aeglaselt, ent pinevalt. Lugejat hoitakse teadmatuses sama kaua kui peategelastki, võimaldades samastumist segaduse ja ahastusega, mida teadmatus mineviku ja oleviku vahel tekitab. Tekst sisaldab nii hallutsinatiivseid stseene kui ka jupikaupa avanevaid meenutusi, mis muudavad tõe kättesaamise mitmekihiliseks ja pidevalt nihkuvaks sihiks. Lindsay kasutab keelt karge täpsusega, hoides kirjeldused nappide, kuid tabavatena, toetudes sageli atmosfäärile ja psühholoogilisele pingele pigem kui graafilisele detailile.

Douglas Lindsay on šoti autor, kes sai tuntuks oma musta huumoriga vürtsitatud kriminaalsarjaga Barney Thompsoni juuksurist, kuid „Surnute laul“ esindab tema tõsisemat ja tumedamat loomenägu. See teos eristub varasemast loomingust süvenenuma psühholoogilise käsitlusega ning eksistentsiaalsete teemadega, mis haakuvad isiku identiteedi, mälu usaldusväärsuse ja süü olemusega. Lindsay suudab panna lugeja kahtlema, kas tegelikult ongi võimalik minevikku objektiivselt taastada, või on kõik vaid versioonid — sealhulgas need, mis elavad meie endi sees.