Temake

Douglas Gloveri romaan „Temake“ kujutab lugu, milles ajalooline taust, perekondlik mälu ja isiklikud kinnisideed põimuvad dünaamiliseks jutustuseks. Teose keskmes on mees, kes pärast pikka eemalolekut naaseb koju, et tulla toime lahutuse ja sellega kaasneva identiteedikriisiga. Naasmine ei taasta stabiilsust, vaid vallandab ahela, milles minevik ja olevik hakkavad kattuma. Loo liikumine ei toimu sirgjooneliselt, vaid mälufragmentide ja tagasivaadete kaudu, mis seovad tänapäevase jutustuse varasema ajalooga. Tekstis põimuvad perekondlikud lood ja rahutuks tegevad intiimsed läbielamised, mis nihutavad piiri eraelulise ja kultuurilise, isikliku ja arhetüüpse vahel.

Romaani ülesehitus sisaldab korduvaid motiive, mis viitavad lagunemisele, taastamisele ja kehalisele kohalolule. Peategelase suhe ühe konkreetse naisega muutub raamiks, mille kaudu esitatakse küsimusi iha, kontrolli ja mäletamise kohta. Temake, kes ei ole täielikult määratletav tegelane ega metafoor, omandab jutustuses tähendusi, mis vahelduvad sõltuvalt vaatenurgast ja olukorrast. Keha, soov ja keeleline eneseväljendus segunevad, tuues esile pingeid, mida ei lahendata süžeelise lõpplahenduse kaudu, vaid mis jäävad kestvaks liikumiseks tegelaste sees. Samuti peegeldub loos suhe keele kui vormi ja trauma kui sisu vahel, kus väljendatu ja väljendamata jääv ei asetu vastanditesse, vaid eksisteerivad koos.

„Temake“ ei paku üheselt loetavat narratiivi ega struktureeritud arengulugu. Gloveri tekst liigub mitmes kihis, kus autobiograafiline, fiktiivne ja kultuuriline vahelduvad, luues ruumi, milles lugeja peab ise määratlema, mis kujutab tegelikkust ja mis selle nihestust. Lugu ei vii lahendusele, vaid loob keelelise ja psüühilise ruumi, milles võimalikud tähendused tekivad pidevalt uuesti, sõltuvalt sellest, kust neid vaadata.