Naine purpuris

Dorrit Willumseni ajalooline romaan „Naine purpuris“ („Marie: en roman om Marie Tussaud“) kujutab kuulsa vahakujude meistri Madame Tussaud’ elu fiktsionaliseeritud võtmes, andes hääle naisele, kelle elu kulges ühelt poolt revolutsioonide ja õukonna hiilguse, teisalt isikliku vaesuse ja allasurutuse piiril. Romaani minajutustaja on vananev Marie Tussaud, kes meenutab eluõhtul oma nooruspõlve Prantsusmaal, tööaastaid doktor Curtiuse juures, kohtumisi aristokraatia ja hiljem revolutsionääridega, ning rännakut Inglismaale, kus ta rajas oma kuulsaks saanud vahakujude väljapaneku. Teda ümbritsev maailm on pidevas muutumises, kuid püsima jääb tema oskus jäädvustada inimesi – nii elavaid kui hukatuid – vaha kaudu ajatusse.

Willumseni kirjutamislaad on sisekaemuslik, täpne ja napp, vältides liigseid seletusi. See lubab peategelasel avaneda eelkõige läbi oma mõtete ja emotsioonide, mitte sündmuste jutustamise. Marie Tussaud ei ole esitatud kangelasena, vaid inimesena, kes püüab ellu jääda, luua oma identiteeti meessüsteemide varjus ning leida tähendust maailmas, kus moraalsed ja ühiskondlikud piirid pidevalt muutuvad. Romaani toon on karge ja reserveeritud, kuid selle all pulbitseb tugev sisemine pinge. Ajaloolised detailid on tihedad, kuid mitte domineerivad – need loovad tausta naise sisemisele arengule ja mõtisklustele mälu, kehalisuse ja loomingulise vabaduse üle.

Taani kirjanik Dorrit Willumsen (sünd. 1940) on tunnustatud oma psühholoogiliselt tihedate ja sageli tugeva naisperspektiiviga teoste poolest. Tema loomingule on iseloomulik ajastute ja identiteetide piiride kompamine, mille kaudu uuritakse inimese rolli ajaloos ja ühiskonnas. „Naine purpuris“ pälvis ilmudes suurt tähelepanu ning võitis Taanis ka mitmeid kirjandusauhindu. Eesti keeles ilmununa lisab see teos olulise killu ajaloolise romaani žanri, tuues esile unustatud naise vaatenurga suuremate sündmuste keskel. Willumseni Madame Tussaud on vaoshoitud, mõtlev ja vastuoluline – portree, mis erineb glamuurist, kuid läheneb tõele.