Kirstunael

Dorothy Leigh Sayersi kriminaalromaan „Kirstunael“ kuulub klassikalise Briti detektiivkirjanduse väärikasse traditsiooni, milles esikohal on teravmeelsus, loogiline mõtlemine ja peen huumor. Teose keskmes on lord Peter Wimsey, Sayersi kuulus amatöördetektiiv, kes seekord satub uurima juhtumit, kus üks naine mõistetakse süüdi oma mehe mõrvas. Süüdistus näib veenev, ent Peterit vaevab tunne, et midagi on selles loos liiga lihtne ja selge. Nii algab ta iseseisev uurimine, mille käigus avanevad seni tähelepanuta jäänud seosed, iseloomud ja motiivid.

Romaan areneb tasakaalukalt, lastes lugejal koos detektiiviga läbi töötada tõendeid, intervjueerida tunnistajaid ning uurida inimeste käitumise tagamaid. Sayersi stiil on täpne ja intelligentne, sageli kultuuriliste viidete ja peente dialoogidega rikastatud. Wimsey kui tegelane kehastab Oxfordi-haridusega dändilikku intellektuaali, kellele kuritegude uurimine on ühtaegu vaimne mäng ja eetiline kohustus. „Kirstunael“ esitab lugejale mõtlemapaneva küsimuse õiglusest ja süütusest, osutades sellele, et tõde ei pruugi peituda üksnes faktides, vaid ka nende tõlgenduses.

Dorothy L. Sayers (1893–1957) oli briti kirjanik, tõlkija ja esseist, kes kuulub nn kuldse kriminaalkirjanduse ajajärgu silmapaistvaimate autorite hulka. Lisaks kriminaalromaanidele kirjutas ta ka luulet, esseid ja religioosset proosat, kuid just tema lood lord Peter Wimseyst on leidnud laia ja kestva lugejaskonna. Sayersi teosed ei keskendu pelgalt mõistatuste lahendamisele, vaid uurivad ka inimloomuse keerukust, sotsiaalseid suhteid ja moraali. „Kirstunael“ on näide tema küpsest kirjutamisstiilist, kus pingeline süžee ühendub süvitsi mineva psühholoogilise käsitlusega.