Kelle laip?

Raamat algab ootamatu leiuga: arhitekt hr Thipps avastab oma Londoni korteri vannist tundmatu surnukeha, alasti ja ninal prillid. Politsei seob selle kohe eelmise öö kadunud finantstegelase juhtumiga, kuid lord Peter Wimsey ei lepi lihtsa seletusega. Ta jätab oksjonile mineku pooleli ja suundub sündmuskohta, et oma kombel detaile võrrelda: vannitoa olustik, laiba paigutus, prillide tähendus, võimalike pealtnägijate ütlused. Wimsey kõrval on abiks tema teenri mõõtu uurija Bunter, kes kogub jälgi, ja ametliku uurimise foonil tegutseb inspektor Sugg, kelle kiirustavad järeldused annavad Wimseyle juurde põhjuse asja põhjalikumalt lahata. Lugu liigub ettevaatliku tempoga läbi korterite, haiglate ja linnakvartalite ning ehitab samm-sammult üles küsimuse, kelle laip see õigupoolest on ja kuidas ta siia sattus.

Teos kuulub lord Peter Wimsey sarja avalooks ja näitab kohe autori huvi loogilise tõendamise, identiteedi vahetumise ning klassikalise valejälgede punumise vastu. Lugeja ei saa valmis vastuseid, vaid peab koos kangelasega faktide seoseid kontrollima: kas kadumise ja leiu ajajoon klapib, milline roll on arstitõenditel, mis peidab end näiliselt juhuslikes kõrvaldetailides. Romaan ei piirdu pelga mõistatusega, vaid liigutab fookust ka uurimise eetika ja avaliku surve suunas: kuidas mõjutab ajakirjandus uurijate samme ja millal hakkab „õige“ lahendus sõltuma vähem valjust häälekusest kui vaiksetest tõenditest. Eesti väljaanne vahendab originaali otsetõlkes; teksti toob eesti keelde Auguste Pärn ning sõnastus hoiab kinni lühikestest stseenidest ja selgest dialoogist, mis laseb tähelepanul püsida asitõenditel, mitte efektsetel kirjeldustel.

Dorothy L. Sayers oli inglise kirjanik, kes tõi krimikirjandusse ülikooliharidusega diletandi-tüüpi detektiivi ja tööhüpoteeside metoodilise proovimise. Ta õppis Oxfordis, töötas reklaamivaldkonnas ning kirjutas lisaks romaanidele ka näidendeid, esseid ja hiljem Dante „Jumalikku komöödiat“ selgitava tõlgendusega. Wimsey-kuju kaudu uuris Sayers ühiskonnaklasse, professionaalset kompetentsi ja vastutuse piire: andekas harrastaja ei asenda süsteemi, kuid võib näha seda, mis ametlikus protseduuris varju jääb. Sayersi proosa tugineb täpsele sõnavalikule ja põhjendatud motiividele; talle on tähtis, et kuriteo lahendus oleks eluliselt usutav ja inimliku nõrkuse poolt seletatav. Nii kujuneb ka siinsest romaanist näide, kuidas üks kerge algolukord kannab endas raskemaid küsimusi isikuõiguse, maine ja moraalse vastutuse kohta.