Vanaemad

Doris Lessingi lühiromaan „Vanaemad” käsitleb inimsuhteid ja emotsionaalset põimumist piiride ja normide hägustumise kaudu. Teose keskmes on kaks kauaaegset sõbrannat, kelle elud on tihedalt seotud mitte ainult nende endi, vaid ka nende poegade ja hiljem ka nendega seotud naiste kaudu. Lugu areneb suhete ümber, mis väljuvad tavapäraste moraalinormide raamidest, kuid jäävad siiski osalejatele sisemiselt õigeks ja isegi vältimatuks. Lessing uurib peenelt, kuidas armastus, ihad ja lojaalsus võivad eksisteerida üheaegselt nii rikkuvalt kui ka siduvalt, seades küsimuse alla traditsioonilised rollid, nagu „ema“, „sõber“ või „armuke“.

Romaanis ei ole olulised mitte ainult sündmused, vaid ka tegelaste sisemine kogemus ja nende kohanemine muutuvate rollide ja tunnetega. Tekst keskendub eeskätt psühholoogilistele nüanssidele ja vaiksetele pingetele, mis kerkivad pinnale, kui reaalsus hakkab erinema sellest, mida ollakse harjunud aktsepteerima. Lessing ei moralisoi, vaid kujutab oma tegelasi kaastundlikult ja mõistvalt, näidates, kuidas nad püüavad leida mõtestatust ja stabiilsust keerulistes emotsionaalsetes olukordades. Nii muutub „Vanaemad“ loetuks mitte ainult provokatiivse teema, vaid ka kirjandusliku meisterlikkuse tõttu, millega autor oma tegelasi käsitleb.

Doris Lessing (1919–2013) oli briti kirjanik, kelle looming ulatus realismist ulme ja eksperimentaalkirjanduseni. Tema tuntumate teoste hulka kuulub romaan „Kuldne märkmeraamat”, kuid ta on silma paistnud ka esseistika, novellide ja poliitiliselt laetud proosaga. Lessing sai 2007. aastal Nobeli kirjandusauhinna, mida žürii põhjendas tema võimega jäädvustada „naiskogemust, tsivilisatsiooni lõhenemist ja ideede ristmikke“ kirjanduslikult jõulises keeles. „Vanaemad“ on hea näide tema hilisest loomingust – kõikehõlmav, julge ja samas inimlik – ning pakub pingestatud ja vaoshoitud psühholoogilist uurimust armastuse ja eetika piirimaastikul.