Kui vanad suudaksid...

Romaan „Kui vanad suudaksid...“ käsitleb ühiskondlikke ja isiklikke muutusi, mida toob kaasa vananemine, ning seda, kuidas nooruse ja vanaduse kogemused võivad teineteisest täielikult mööda vaadata. Teose keskmes on James ja Harriet – eakas abielupaar, kelle rahulik ja sissetallatud elurütm satub ohtu, kui nende ellu astub ootamatult noor tüdruk Betsy, kelle kasvatamine nende hoolde usaldatakse. Betsy on trotslik, ennasttäis ja tähelepanuvajadusest kantud, ning tema kohalolek toob esile eakate sisemised kõhklused, allasurutud mälestused ning kahtlused oma elukäigu suhtes. Romaan seab lugeja silmitsi küsimusega: kas mõistmine nooruse ja vanaduse vahel on üldse võimalik?

Lessing loob karaktereid, kelle mõtlemises ja tegudes kajastub kogu elukaare kogemus, kuid vastandab neid sihipäraselt nooruse kärsitusele ja enesekesksusele. James ja Harriet püüavad Betsyt aidata, kuid tunnevad peagi, et nende väärtused ja kogemused ei tähenda tüdruku jaoks midagi. Nende suutmatus jõuda Betsy sisemaailmani muutub peegliks, mille kaudu nad peavad taas läbi mõtlema oma elu mõtte ja mõju. Romaan liigub peenelt psühholoogilises registris, puudutades nii leppimise kui ka distantseerumise teemasid. Kuigi jutustamisviis on vaoshoitud ja analüütiline, kumab selle alt läbi sügav eksistentsiaalne pinge ning kaastunne inimliku ebatäiuslikkuse suhtes.

Doris Lessing oli briti kirjanik, kelle loomingut iseloomustab terav ühiskonnakriitika, eksperimentaalsus ja huvi psühholoogia vastu. Tema teosed käsitlevad sageli üksikisiku ja ühiskonna, vanuse ja mälu, soorollide ja vabaduse vahelisi pingeid. Lessing pälvis Nobeli kirjanduspreemia 2007. aastal. „Kui vanad suudaksid...“ on üks tema lühemaid, kuid ideeliselt tihedamaid teoseid, mis näitab teravalt, kuidas põlvkondade vaheline võõrandumine võib paljastada ka inimese sisemised piirid – mitte ainult teise mõistmisel, vaid ka iseendas selgusele jõudmisel.