Kõige ilusam unelm

Doris Lessingi romaan „Kõige ilusam unelm” keskendub 1960. aastate Suurbritannia sotsiaalsetele ja isiklikele muutustele, tuues esile keerulised perekonnasuhted, poliitilised vastuolud ning idealismi ja tegelikkuse vahelise pinge. Teose keskmes on Joy Lennox – endine radikaal, kes kasvatab oma ema kodus mitut hüljatud last. Joy püüab luua turvalist keskkonda, kus lapsed võiksid kasvada hoolivuse ja mõistmise keskel, ent peagi selgub, et ühiskonna ja indiviidi tegelikud huvid ei pruugi alati kokku langeda. Tema igapäevaelu tasakaal kõigub pidevalt, kui silmitsi tuleb seista nii oma ema üleolekuga kui ka endise armastatu tagasitulekuga, kes kannab endas nii uue lootuse kui vana valu märke.

Romaan käsitleb mitut põlvkonda ja eri maailmavaateid, kõrvutades idealismi, mida esindavad noored revolutsiooniliselt meelestatud tegelased, ning pragmaatilisemat ja elukogenumat vaadet, mida kannavad vanemad põlvkonnad. Tegevus hargneb ka rahvusvaheliselt – osa süžeest liigub Aafrikasse, kus Lessing on osavalt sisse põiminud kolonialismi tagajärjed ja identiteedikriisid, millega tuleb silmitsi seista nii riikidel kui üksikisikutel. Tervikuna kujuneb romaanist mitmekihiline portree ajastust, mil vabaduse ja võrdsuse ideed põrkuvad elu halli argipäevaga, tekitades keerulisi ja sageli valulikke valikuid.

Doris Lessing (1919–2013) oli briti kirjanik, kelle loomingus leidub nii sotsiaalpoliitilisi romaane kui ka ulmelist ja autobiograafilist proosat. Tema teosed käsitlevad sageli naise rolli ühiskonnas, indiviidi suhet võimuga ning mälu ja ajaloo mõju isiklikule identiteedile. Lessing pälvis Nobeli kirjandusauhinna eelkõige oma selge ja kõigutamatu pilgu eest inimloomuse sügavustesse. „Kõige ilusam unelm” peegeldab tema võimet ühendada ühiskonnakriitika ja sügav isiklik empaatia, tuues lugejani maailma, kus ideaalid ja inimsuhted paratamatult põrkuvad, kuid siiski jätkuvalt püsivad lootuse najal.