Hea naabri päevik 1. osa

Minu elu selle ajani, kui Freddie surema hakkas, oli üks asi, pärast seda hoopis midagi muud. Sinnamaani pidasin ma ennast kenaks inimeseks. Nagu on peaaegu kõik minu tuttavadki. Peamiselt töökaasiased. Ma tean nüüd, et ma ei küsinud endalt, milline ma tegelikult olen, vaid mõtlesin üksnes sellest, kuidas teised inimesed minusse suhtuvad.Kui Freddie raskelt haigeks jäi, oli mu esimene mõte: see pole aus. Aus minu suhtes, mõtlesin ma salajas. Teadsin mingil määral, et ta sureb, aga käitusin edasi, nagu see poleks nii. See ei olnud minust ilus. Küllap ta tundis end üksildasena. Olin enda üle uhke, sest ma töötasin kogu selle aja edasi, "teenisin raha" - noh, ma pidin ju seda tegema, sest tema tööl ei käinud. Ma olin aga tänulik, et ma töötasin, sest nii oli mul ettekääne vältida tema juures olemist kogu selle õuduses. Meil ei olnud niisugune abielu, milles räägitakse tegelikust elust. Nüüd ma saan sellest aru. Me ei olnudki õieti abielus. See oli niisugune abielu, nagu on enamikul inimestel tänapäeval - mõlemad pooled püüavad endale eelist saada. Freddie oli minu meelest alati olnud võidumees.Kord mainiti sõna vähk. Arstid ütlesid mulle "vähk", ning nüüd mõistan ma, kuidas mu reageering määras neile, et nad ei arutanud edasi, kas seda Freddie'le öelda või ei. Ma ei tea, kas nad ütlesid talle. Kas ta teadis. Ma arvan, et teadis. Kui ta haiglasse pandi, käisin ma iga päev teda vaatamas, aga ma istusin seal naeratades, kuidas sa ennast tunned? Ta nägi hirmus välja. Kollane. Teravad luud kollase naha all.Lessing on üks kahekümnenda sajandi suurkujusid, vaheda sõnaga ja selgepilguline kirjanik. Ta kuulub nende autorite hulka, keda ära tuntakse ja kelle oreooli ei riku ega muuda aeg ega mood. Lessingi Norra kirjastaja väitel võib Norra naiste ellusuhtumise kaheks jagada: enne ja pärast "Kuldse märkmeraamatu" ilmumist.