Ellujäänu mälestused

Doris Lessingi romaan „Ellujäänu mälestused“ on postapokalüptiline teos, mis kombineerib allegoorilise kujundi ja psühholoogilise enesevaatluse, jutustades maailma kokkukukkumisest ja inimese kohanemisvõimest. Teos on üles ehitatud peategelase – anonüümseks jääva naise – päevikumärkmete vormis, milles dokumenteeritakse elu järkjärgulist lagunemist ümbritsevas ühiskonnas. Lugeja ees rullub lahti maailm, kus infrastruktuur on hääbumas, linnad tühjenevad ja tsivilisatsiooni elementaarsed tugisambad murenemas. Ent katastroofi täpne põhjus jääb määratlemata – vähem tähtsaks muutub, miks kõik laguneb, ja olulisemaks, kuidas inimene sellele vastab.

Kesksel kohal on suhe noore tüdruku Emily ja peategelase vahel – selle kaudu uurib Lessing emadust, vastutust ja vaimset kaitset olukorras, kus välised reeglid ja normid kaovad. Nende teekond läbi mahajäetud linna ja metsalagendike ei ole ainult füüsiline rännak, vaid ka vaimne teisenemine. Samal ajal põimuvad tegeliku ja kujuteldava piirid – kas tegu on mälestuste, unistuste või alateadvuse projektsiooniga, jääb kohati meelega ähmaseks. Lessing kasutab nappi, ent pingestatud keelt, mis loob aimatava atmosfääri ja keskendub rohkem sisemisele kui välisele liikumisele. Teos ei paku klassikalist narratiivset lunastust, vaid kutsub lugejat mõtlema vastupanu, üksinduse ja mälestamise tähenduse üle.

Doris Lessing (1919–2013) oli briti kirjanik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat, kelle looming hõlmas nii realismi kui ulmet, psühholoogilist analüüsi kui ühiskonnakriitikat. „Ellujäänu mälestused“ ilmus esmakordselt 1974. aastal ning kuulub tema eksperimentaalsemasse loomeperioodi. Teos on osa nn „katastroofikirjandusest“, kuid sellele omane süvapsühholoogiline perspektiiv asetab selle ainulaadsesse positsiooni. Eesti keeles ilmus romaan Varraku väljaandel, lisades kohaliku lugeja riiulisse ühe nüansirikkaima ja eksistentsiaalselt pingestatuima sissevaate 20. sajandi teise poole inimese teadvusse, eriti naise vaatepunktist vaadatuna.