Mihhail Vrubel. Kunstiuurimus

Maal tundus väikekodanlastele skandaalne. „Istuvast Deemonist” sai nende õelate pilgete märklaud. Sellele teosele oli juba saatusest määratud kunstnikku publikuga ägedalt riidu ajada. „Deemonit on kujutatud hetkel, mil tema kõrge lauba taga pole mõtteraasugi,” teravmeelitseti.Mida arvas sellest Vrubel ise? Algul ta vist ei osanud oodatagi, et tema maal teistele sellise mulje jätab. Aga rõõm, mida ta publiku jahmatusest ja nõutusest tundis, polnud teeseldud. Ta tõepoolest tahtiski seda. Kord ta koguni mõtles, et teda kurvastaks, kui teda aina kiidetaks ja mõistetaks. Ja ta oli seda öeldes siiras või peaaegu siiras. Ta teadis maast madalast, et ühtki suurt kunstnikku pole kohe alguses tahetud tunnustada. Ning ta ei saanud end mõttes suurvaimudega kõrvutamata jätta.Aga samal ajal vaevas Vrubelit ka tunnustusiha. Meenutagem, kuidas ta avameelselt tunnistas, et tahab publikule vastu tulla. Ta ei unustanud publikut ning igatses menu, tunnustust. Ükskõik, mida ta iganes ka ei öelnud, menu ei jätnud teda kunagi ükskõikseks.