Louis XIV armuidüll

Romaan jutustab Prantsuse õukonna elu telgitagustest, keskendudes Päikesekuninga ja tema õuedaami, Louise de La Vallière’i suhtele. Noore ja veel kogemusteta naise teekond õukonna hiilgusse ja lõksudesse on ühtaegu isiklik ja poliitiline. Louis XIV, kes valitseb oma riiki kunstilise täpsusega, käsitleb armastust sama hoolikalt kui võimu: see on vahend, mis kinnitab tema autoriteeti, kuid samas ka inimlik nõrkus. Louise, kes tuleb lossi tagasihoidliku ja siira inimesena, satub maailma, kus igal pilgul ja sõnal on kaal. Tema ausus ja vaoshoitus teevad temast erandliku kuju keset intriige, kuid just seetõttu saab temast kuninga silmis midagi enamat kui mööduv lõbustus. Suhe, mis algab vaoshoitud imetluse ja hellusega, muutub aja jooksul kireks, mis toob nii õnne kui süütunnet. Päikesekuninga maailmas on aga tunded alati seotud avaliku näitemänguga, kus ka armastus peab sobituma etiketi ja võimu hierarhiaga.

Romaani taustal avaneb 17. sajandi Prantsusmaa õukond oma hiilguses ja keerukuses. Duncker maalib pildi ajastust, kus poliitika ja eraelu kattuvad ning kuninga isiklikud otsused määravad kogu riigi meeleolu. Kirjeldustes ilmuvad kõrvaltegelastena Dumas’ lugudest tuttavad musketärid, õukonna lemmikud ja vaenlased, kes annavad loole seiklusliku ja ajaloolise mõõtme. Kuid põhirõhk jääb siiski kahe inimese suhtele, mille kaudu uuritakse truuduse ja hingerahu piire. Louise de La Vallière ei ole siin ainult armastaja, vaid ka naine, kes õpib tundma omaenda piiratust ja väärikust. Tema tee paleest kloostrisse kujutab loobumist, mis ei tulene nõrkusest, vaid soovist säilitada sisemine rahu. Romaan seob ajaloolise rekonstruktsiooni ja tundeanalüüsi, näidates, kuidas avalik hiilgus võib varjata üksindust ja moraalset segadust.

Dora Duncker (1855–1916) oli saksa kirjanik ja näitekirjanik, kelle loomingus põimuvad ajaloolised teemad ja psühholoogiline vaatlus. Ta huvitus eeskätt naise rollist ühiskonnas ja ajaloo suurte sündmuste varjus toimuvatest isiklikest otsustest. Duncker kirjutas arvukalt romaane ja jutustusi, kus ta ühendas täpse ajastu tundmise tundelise väljendusega. «Louis XIV armuidüll» kuulub tema tuntumate ajalooliste teoste hulka ning näitab autorile omast oskust ühendada dokumentaalne taust inimliku sisepinge ja moraalsete küsimustega. Duncker ei romantiseeri oma tegelasi, vaid vaatleb neid ajastu raamide sees, lastes neil ise oma saatuseni jõuda. Tema käsitlus on pigem vaoshoitud ja täpne kui üleelusuurune, mistõttu tema teosed pakuvad huvi ka lugejale, kes otsib ajaloos mitte ainult fakte, vaid ka inimese mõtete ja tunnete motiive.