Lapsi ei võta minult keegi

Donya Al-Nahi raamat „Lapsi ei võta minult keegi“ jutustab ühe ema kogemuse, mille keskmes on laste röövimine ja sellele järgnev vaevarikas teekond nende tagasisaamiseks. Autor kirjeldab reaalseid sündmusi, mis said alguse pärast abielu lagunemist ja lõppesid olukorraga, kus isa viis lapsed emalt loata ära teise riiki. Raamat ei keskendu üksnes juhtumi kronoloogilisele kirjeldamisele, vaid avab ka emotsionaalset ja kultuurilist konteksti, milles valikud tehti ja nende tagajärgi tuli kanda. Peategelane liigub läbi ametkondliku bürokraatia, geograafiliste piiride ja isiklike sisemiste kriiside, püüdes säilitada sidet lastega, keda ta ei saa enam füüsiliselt kaitsta ega suunata.

Tekstis on olulisel kohal vahetu kogemuse kirjeldus – autor ei väljenda üldistusi, vaid toob esile hetki, kus otsustamine, kõhklus ja lootus põimuvad. Laste asukoht ei ole pidevalt teada, suhtlus puudub või on piiratud ning ametivõimude valmisolek sekkuda on sageli vähene. Nende olude taustal tekib küsimus, milliseid võimalusi on inimesel olukorras, kus õigussüsteem ei paku lahendust ja isiklikud sidemed ei kaitse. Ema positsioon ei ole esitatud abstraktse rollina, vaid inimesena, kes peab otsustama, kuidas tegutseda siis, kui kõik ametlikud vahendid on ammendatud. Lugu ei ole ainult tagasisaamise lugu, vaid ka selle hindade kirjeldus – füüsiline, vaimne ja sotsiaalne kulu, mis kaasneb otsusekindlusega minna lõpuni.

„Lapsi ei võta minult keegi“ käsitleb isikliku vastutuse, kultuurilise erinevuse ja rahvusvahelise õiguse vahelist pingevälja. Raamat ei otsi õigustust ega paku valmis lahendusi, vaid näitab, kuidas reaalsed olukorrad ei mahu alati kehtivatesse normidesse ega seadusloogikatesse. See on dokument ühe inimese vastupanust ja valikutest olukorras, kus valikuid paistab olevat väga vähe. Lugeja ei saa mitte ainult teadmise konkreetse loo kulust, vaid ka arusaama sellest, kuidas perekondlikud konfliktid võivad muutuda rahvusvaheliseks küsimuseks ning kuidas isiklik otsus sekkuda võib osutuda ainsaks allesjäänud vahendiks, et säilitada midagi, mida ollakse juba peaaegu kaotanud.