Tavatud kombed, koletud teod

Donald Barthelme novellikogu „Tavatud kombed, koletud teod” esindab modernistliku ja postmodernistliku lühiproosa suunda, kus traditsiooniline jutustamisloogika, tegelaskujud ja aja tunnetus on sihilikult dekonstrueeritud. Barthelme, kes oli tuntud oma eksperimentaalse stiili ja iroonia poolest, koondab sellesse kogumikku lühivorme, millel on tihti fragmentaarne ülesehitus, katkendlik süžee ja mänguline keelekasutus. Jutustustes leidub absurdseid situatsioone, ootamatuid hääletoone ja popkultuurilisi viiteid, mis loovad nihestatud reaalsuse, kus argine ja groteskne sulanduvad üheks.

Teemad, mida Barthelme käsitleb, on mitmekesised – võõrandumine, keele ebakindlus, institutsioonide absurdsus ja igapäevaelu kummastav mehhanika. Tema tegelased on tihti anonüümsed, nimetud või piiratud eneseteadvusega isikud, kes ekslevad sotsiaalsete normide, keelelise segaduse ja ootamatute olukordade keskel. Novellide tonaalsus kõigub satiirilisest sünguseni, ent igas loos on tunda autori tugevat intellektuaalset kontrolli ja huumorimeelt. Barthelme tekstid ei paku lineaarset narratiivi ega klassikalist puändi-efekti; neis on rohkem küsimusi kui vastuseid, rohkem peegeldusi kui lahendusi.

Donald Barthelme (1931–1989) oli Ameerika kirjanik ja ajakirjatoimetaja, keda peetakse üheks olulisemaks postmodernistlikuks novellimeistriks. Tema loomingus on tuntav mõjutus nii sürrealismist, eksistentsialismist kui ka visuaalsest kunstist ja muusikast. Ta avaldas oma lühijutte paljudes mainekates ajakirjades ning mõjutas tugevalt hilisemat Ameerika proosat, olles eeskujuks nii minimalistidele kui keelemängu viljelejatele. Eesti keeles 1972. aastal ilmunud kogumik „Tavatud kombed, koletud teod” on varaseid katseid tutvustada Barthelme loomingut eesti lugejale, võimaldades kogeda proosavormi, mis väljub selgelt tavapärase kirjandusliku loogika piiridest.