Null K

Don DeLillo romaan „Null K“ tegeleb elu ja surma piiride, identiteedi katkemise ning tehnoloogia poolt lubatud surematuse ideega. Teose keskmes on Jeffrey Lockhart, mees, kes külastab oma isa Ross Lockharti salapärast asutust nimega Konvergenss, kus viimase elukaaslane Artis on otsustanud end külmutada lootuses, et tulevikus leitakse viis tema elu taastamiseks. Konvergenss ei ole pelgalt meditsiinilabor, vaid omamoodi kultuslik ja esteetiline ruum, kus elu pikendamise lubadus kätkeb endas ka filosoofilist tühjust. Jeffrey kogeb seda maailma distantsilt, vaheldumisi uudishimu ja võõrandumisega, jäädes samas oma sisemiste kahtluste ja peresuhete painesse.

Romaan liigub meditatiivses tempos, milles aeg ja ruum on hajusad, mõtted killustatud, aga sisuliselt intensiivsed. DeLillo kasutab minimalistlikku, tihedat keelt, mille kaudu mõtestab elu lõpulisust ja inimese püüdu selle eest põgeneda – olgu tehnoloogia või müstilise transtsendentsi kaudu. „Null K“ ei ole traditsiooniline ulmeromaan, vaid pigem filosoofiline peegeldus eksistentsi üle maailmas, kus reaalsus ja simuleeritus põimuvad. Teos tõstatab küsimusi teaduse ja eetika vahekorra, inimsuhete tähenduse ning mälu ja teadvuse säilitamise võimalikkuse kohta, jäädes lõpuni avatuks ja tõlgendatavaks.

Don DeLillo (snd 1936) on Ameerika kirjanik, keda peetakse üheks tähtsamaks postmodernismi esindajaks nüüdiskirjanduses. Tema tuntumad teosed, nagu „Valge müra“ ja „Mao II“, käsitlevad kaasaegse elu kultuurilisi ja psühholoogilisi tagamaid, infoajastu mõju ning üksikisiku rolli keerulises maailmas. DeLillo tekstid on sageli kontseptuaalsed, keeleliselt täpsed ja maailmavaateliselt rahutukstegevad. „Null K“ esindab tema hilisloomingut, milles ta pöördub eksistentsiaalsete ja metafüüsiliste teemade juurde veelgi vahetuma, ent samas ka süngema tundlikkusega.