Raudne Dolly

Dolorice Raua raamat Raudne Dolly on mälestustel põhinev teos, mis jutustab erakordsest elust ja ellujäämisest keset sõjakaost. 22. september 1944 on autorile teiseks sünnipäevaks – sel päeval uppus laatsaretlaev Moero, mille pardal oli hinnanguliselt ligi neli tuhat inimest. Laev kandis nii haavatuid, tsiviilisikuid kui põgenikke, kui see Läänemerel pommitamise tagajärjel põhja läks. Pääseda õnnestus vaid vähestel – eestlasi oli nende seas 156 ning nende hulgas 15-aastane Dolorice, kellest sai ainus eestlane, kes hiljem ellujäänuna oma loo kirja pani. Teos algab sellest traagilisest sündmusest ja viib lugeja läbi autori keerulise, kuid hämmastava elutee.

Raamat ei piirdu üksnes Moero katastroofi meenutamisega. Dolorice jutustab ka elust pärast sõda – orvuks jäänuna, kodutuna ja läbi rinnete Eestisse tagasi rännates. Tema teekond on täis raskusi, kuid ka elujõudu ja otsusekindlust. Autori hääl on aus ja otsekohene, ta ei otsi haletsust, vaid püüab mõista, kuidas inimene suudab jääda inimeseks olukorras, kus kõik ümberringi on lagunemas. Lugu peegeldab sõja mõjusid üksikisiku tasandil, kuid laiemalt räägib see ka lootusest ja tahtejõust, mis lubab edasi elada isegi siis, kui kõik näib kadununa.

Dolorice Raud on oma eluloo kaudu andnud tunnistuse mitte ainult isiklikust ellujäämisest, vaid ka Eesti rahva vastupidavusest ja mäletamisest. Raudne Dolly on rohkem kui mälestusteraamat – see on austusavaldus neile, kes Moero pardal hukkusid, ja neile, kes kandsid sõja varju oma hinges kogu elu. Autor suudab oma elukogemuse kaudu anda edasi inimliku tugevuse ja sisemise väärikuse, mis püsib isegi kõige pimedamatel aegadel. See raamat on tunnistus sellest, et mälestamine on ellujäämise osa.