Muinasjutte

Dmitri Mamin-Sibirjaki kogumik „Muinasjutte“ koondab endas valiku vene kirjanduse klassiku loomingu muinasjutulistest paladest, mis on suunatud lastele, ent kannavad sügavamat eetilist ja loodustajulist sõnumit. Tegu ei ole klassikaliste rahvajuttude töötlustega, vaid autori enda loodud lugudega, kus põimuvad inimeste ja loomade maailmad. Palades ilmuvad sageli kõnelevad loomad, maagilised olukorrad ja looduse moraalsed seadused, mis aitavad väiksematel lugejatel mõista aususe, hoolivuse ja üksteisemõistmise tähtsust. Autor kasutab lihtsat, ent väljendusrikast keelt ning annab muinaslugudele õpetliku, kuid mitte manitseva tooni.

Kogumiku tegelaskonnas leidub metsloomi, koduloomi, inimesi ja looduse jõude, kes suhtlevad ja tegutsevad sageli allegoorilisel tasandil. Nii kerkib esile looduse ja inimühiskonna paralleelide tunnetus, milles loodus on mitte ainult taust, vaid täieõiguslik tegelane ja toimija. Palad nagu „Hall hundike“, „Karupoeg“ või „Väike linnuke“ sisaldavad sageli kurbust, kuid ka lootust, rõhutades eluringi ja kaotuse paratamatust. Paljud muinasjutud on tugevalt seotud Mamin-Sibirjaki kodupiirkonna – Uurali ja Siberi – maastike ja elulaadiga, mis annab neile erilise looduse- ja paigatunde. Illustratsioonid ja kujundus toetavad tekstide meeleolu, olles ajastutruud ja lapsesõbralikud.

Dmitri Mamin-Sibirjak (1852–1912) oli vene proosakirjanik ja publitsist, kelle looming keskendus peamiselt Uurali ja Siberi piirkondade eluolu, looduse ja töölisklassi kujutamisele. Kuigi ta on tuntud eelkõige realistlike romaanide ja jutustuste poolest, kirjutas ta elu lõpu poole ka lastele mõeldud muinasjutte, milles kajastub tema sügav loodustunnetus ja eetiline maailmavaade. „Muinasjutte“ esindab seda tema loomingu osa, mis püüab kasvatada lugejas hoolivust, tähelepanelikkust ja mõistmist, kasutades selleks lihtsaid, kuid emotsionaalselt tihedaid lugusid. Eesti keelde tõlgituna on need jutud leidnud oma koha ka kohaliku lastekirjanduse lugemisvaras.