Äike Rooma kohal

Romaan Äike Rooma kohal kujutab itaalia rahva võitlust oma maa sõltumatuse ja rahu eest sõjajärgsetel aastatel, kui ühiskonda survestavad nii välismaised imperialistid kui ka nende kohalikud käsilased. Teos näitab olukorda, kus riik on ametlikult vaba, kuid poliitiline ja majanduslik surve jätkub läbi liitlaste, finantskanalite ja propagandakampaaniate. Kommunistlik liikumine astub esile jõuna, mis püüab koondada töölisi, intelligentsi ja teisi ühiskonnakihte, samal ajal kui konservatiivsemad rühmitused ja välisjõud püüavad hoida Itaaliat kindlas mõjuväljas. Eesti väljaanne ilmub sarjas Stalini preemiaga autasustatud teos, mis rõhutab romaani positsiooni toonases kaanonis.

Raamat ei keskendu ühele kangelasele, vaid jälgib mitut tegelasteringi, kelle kaudu avaneb poliitilise võitluse ja argise elu põimumine. Ühes raamistikus on töölised, ametiühingud ja parteiorganisatsioonid, teises parlament, kabinetid ja kulissidetagused kokkulepped, mille mõju ulatub otse tänavatele ja kodudesse. Teos kujutab, kuidas streigid, meeleavaldused ja valimiskampaaniad põrkuvad kiriku, suurkapitali ja välisdiplomaatia huvidega ning kuidas üksikisik peab valima lojaalsuse, hirmu ja solidaarsuse vahel. Nõukogude lugejale mõeldud romaan tõstab esile kommunistide rolli rahuliikumises, kuid jätab ruumi ka sellele, kuidas tavalised inimesed tajuvad muutusi läbi palga, töökoha ja perekonna tuleviku, mitte loosungite tasandil.

Dmitri Jerjomin oli nõukogude kirjanik ja kriitik, kes tegutses nii proosaautori, stsenaristi kui ka filmialase ajakirja peatoimetajana. Tema loomingus on oluline koht teostel, mis käsitlevad poliitilisi murranguid ja ühiskondlikke liikumisi, alates Nõukogude Liidu sisemistest muutustest kuni välisriikides toimuva võitluseni. Romaan Grjoza nad Rimom, mille eest autor pälvis Stalini preemia, on tema tuntumaid teoseid ja Äike Rooma kohal on selle eestikeelne väljaanne. Jerjominit iseloomustab soov siduda ideoloogiline sõnum konkreetsete elusaatustega, nii et poliitiline võitlus ei jääks abstraktseks, vaid ilmneks perekondade, töökollektiivide ja üksikute inimeste lugudes.