Tšapajev

Jaamas on tunglemine. Rahvast musttuhat. Punaarmeelaste ahelik perroonil suudab kihavat, sumisevat rahvamurdu vaevalt tagasi hoida. Täna keskööl sõidab Koltšaki vastu Frunze formeeritud töölis-väesalk. Kõigist Ivanovo-Voznessenski vabrikutest ja tehastest on töölised kogunenud saatma seltsimehi, vendi, isasid, poegi… Need vastsed “soldatid” on oma kohmakuse ja naiivsusega kuidagi naljakad. Paljudel on sõdurisinel alles esimest korda seljas
see ei istu hästi, lotendab keha ümber, kerkib nagu taigen künas. Aga mis sellest – see ei takista neid vahvateks poisteks jäämast. Vaata, kuidas see seal on end vöörihmaga “napsiklaasiks” tõmmanud, endal vaesekesel hing peaaegu kinni, aga astub oma kõlksuvate kontsadega vapralt trampides
või too teine – ulja hooletusega, nagu vana sõjamees kunagi, hoiab ta kätt kohmakalt vööle seotud mõõga käepidemel ja vaidleb naabriga millegi üle õige tähtsalt
kolmas on vasakule küljele riputanud revolvri, paremale paar pudelgranaati, padrunilindi siuna keha ümber sidunud, ja kõnnib mööda perrooni ühest otsast teise, tahtes säärase hirmuäratava välimusega oma sõprade, sugulaste ja tuttavate ees suurustada.