Tallinn. Linnaehituslik kujunemine

Dmitri Brunsi teos „Tallinn. Linnaehituslik kujunemine“ on põhjalik käsitlus Eesti pealinna arengust läbi ajaloo, vaadelduna eelkõige linnaplaneerimise ja arhitektuurse kujunemise vaatenurgast. Autor jälgib Tallinna ruumilise struktuuri muutumist keskajast kuni 20. sajandi lõpuni, tuues esile olulised arenguetapid, ideoloogilised ja sotsiaalsed mõjutajad ning planeerimispõhimõtted, mis on linna kujundanud. Eri ajastuid käsitletakse nii ajaloolises kui ka ruumilises kontekstis, kirjeldades muinsuskaitse, rekonstrueerimise ja uusarenduste omavahelist põimumist.

Raamatus analüüsitakse linna kui tervikliku organismi arengut: esindatud on vanalinna kujunemine, bastionide ja eeslinnade tekkimine, tööstusrevolutsiooni mõjud, Nõukogude perioodi masselamurajoonid ning peatähelepanu all on ka Tallinna üldplaneeringud ja arhitektuursed ideekavandid. Tõstetakse esile nii kordaminekuid kui ka probleeme linnaehituses: näiteks linnaruumi tasakaalu, liikluslahendusi ja arhitektuurilise identiteedi küsimusi. Teose keeles ja käsitluses peegeldub selgelt autori professionaalne ja süsteemne lähenemine, mille eesmärgiks on pakkuda nii ajaloolist sügavust kui kaasaegset kriitilist vaadet.

Dmitri Bruns (1929–2020) oli Eesti arhitekt, linnaplaneerija ja esseist, keda tuntakse eeskätt Tallinna vanalinna kaitsmise ja planeerimisfilosoofia edendajana. Ta oli Tallinna peaarhitektina 1960.–1980. aastatel olulise mõjujõuga isik, kelle juhtimisel kujundati Tallinna üldplaneeringut nii, et see püüdis säilitada ajaloolist linnasüdant ning luua tasakaalu uue ja vana vahel. Tema kirjutised on tuntud süvitsi mineva analüüsi ja avara kultuurilise haarde poolest, mis teeb ka käesoleva teose oluliseks lugemiseks kõigile, kes tunnevad huvi Tallinna kui elukeskkonna kujunemise ja ruumilise arengu vastu.