Tatarlaste kõrb

Dino Buzzati romaan „Tatarlaste kõrb” on eksistentsialistliku alatooniga teos, mille keskmes on noor ohvitser Giovanni Drogo. Ta määratakse teenima kaugesse piirikindlusse, mis asub justkui maailma serval, Tatarlaste kõrbe ääres. Esialgu näib see määramine olevat vaid lühiajaline ja igav kohustus, kuid aja möödudes hakkab kindlus oma tardunud rütmi ja ootuse atmosfääriga Drogo elu täielikult mõjutama. Tõelise lahingu ja kuulsuse ootuses jääb ohvitser aastateks paigale, samal ajal kui tema elu möödub märkamatult rutiini ja tühjuse keskel.

Romaani keskne sümbol on ootuse ja lootuse mõttetus, mis halvab inimese võime kasutada oma elu aktiivselt ja teadlikult. Kindlus muutub omamoodi eksistentsi lõksuks, kus illusioon ees ootavast suurest sündmusest hoiab tegelasi paigal ja röövib neilt võimaluse ise oma elu juhtida. Buzzati näitab, kuidas argipäevane üksluisus, kordused ja väiksed rituaalid võivad saada sama hävitavaks kui päris sõda, muutes inimese sisemiselt tühjaks. Teose mõju seisnebki selles, et iga lugeja võib Drogo saatust tajuda peegeldusena omaenda elu rutiinsest ja tihti sisutuna tunduvast kulgemisest.

Dino Buzzati (1906–1972) oli Itaalia kirjanik ja ajakirjanik, kes töötas suure osa oma elust ajalehes *Corriere della Sera*. Tema loomingut iseloomustab sümbolistlik ja allegooriline laad, kus fantaasia ja tegelikkus põimuvad. „Tatarlaste kõrb” (1940) on tema tuntuim teos, mida on sageli võrreldud Franz Kafka ja Albert Camuse loominguga. Romaani on peetud nii sõjaväe- kui ka elufilosoofiliseks allegooriaks, kus inimlik eksistents seotakse lootuste, ootuste ja aja paratamatu möödumise temaatikaga. Buzzati paigutub sellega 20. sajandi Euroopa kirjanduse olulisemate autorite hulka.