Merekoll

Dino Buzzati jutukogu „Merekoll“ koondab endas lühilugusid, mis kõiguvad reaalsuse ja fantaasia piiril ning loovad atmosfääri, kus argine maailm põimub salapärase ja mõistatuslikuga. Buzzati loomingule omaselt ei ole need jutud pelgalt meelelahutuslikud, vaid kannavad endas sügavamat filosoofilist ja eksistentsiaalset mõõdet. Igas loos toimub mingi nihestus – tavaline olukord muutub ootamatult ebaharilikuks, tegelaste ümber laotub seletamatu pinge, aja või ruumi tajumine saab häiritud. „Merekoll“ kui kogumiku nimilugu sümboliseerib sedasama seletamatut hirmu ja teadmatusse vaatamist, mis paljuski iseloomustab kogu raamatu vaimsust.

Lugude tegevuspaigad on mitmekesised: linnatänavad, mereäärsed alad, töötoad, unenäolised maastikud. Tegelasteks on tavalised inimesed – ajakirjanikud, kunstnikud, sõdurid, kontoritöötajad –, kelle elus toimuvad ootamatud nihed või kohtumised millegi üleloomulikuga. Buzzati ei selgita üle ega paku kindlaid vastuseid, vaid kutsub lugejat kaasa tunnetama seda vaikset, peaaegu nähtamatut ängi, mis inimese sisemuses tasapisi hargneb. Tema stiil on napp ja täpne, samas poeetiline – iga lause teenib mõtet, mis jääb sageli lahtiseks või küsimusi tekitavaks. Tulemuseks on pingestatud, atmosfääriline proosa, mis mõjuv oma vaikse intensiivsusega.

Dino Buzzati (1906–1972) oli Itaalia kirjanik, ajakirjanik ja kunstnik, keda sageli võrreldakse Kafka ja Borgesega. Tema looming ühendab realistlikku detaili- ja ühiskonnatunnetust sürrealistliku ja metafoorse mõttemaailmaga. Buzzati üks tuntumaid teoseid on romaan „Tatarlaste kõrb“, kuid tema lühivormid – nagu „Merekollis“ leiduvad – kujutavad endast märkimisväärset osa tema pärandist. Need tekstid pakuvad mitte ainult kirjanduslikku elamust, vaid ka mõtteainet aja, eksistentsi ja inimese hapruse üle, olles tänaseni aktuaalsed ja mitmetähenduslikud lugemised ka nüüdisaegsele lugejale.