Kolmeteistkümnes lugu

Diane Setterfieldi romaan „Kolmeteistkümnes lugu“ on lugu lugudest – kirjandusest, saladustest ja identiteedist. Teose keskmes on noor biograaf Margaret Lea, kelle poole pöördub kuulus ja eraklik kirjanik Vida Winter sooviga, et Margaret kirjutaks tema tõelise eluloo. Seni on Winter andnud igale ajakirjanikule erineva versiooni oma minevikust, kuid nüüd, eluõhtu künnisel, otsustab ta viimaks rääkida tõtt. Nii algab kahe naise vaheline vestlus, mille kaudu hakkab hargnema lugu kummalisest lapsepõlvest, kaksikutest, kadunud perekonnast ja sügavast valust, mis on jäänud aastakümneteks varju. Margaret, kellel endalgi on saladusi, avastab, et Winteri minevikus peituv lugu muudab ka tema enda maailmataju.

Setterfield põimib klassikalise gooti romaani jooni, segades perekonnasaladused, mahajäetud häärberid, traagilised saatused ja mälestuste ebausaldusväärsuse modernse psühholoogilise lähenemisega. Romaan liigub kahe ajajoone vahel – Margaret elab vaikset ja raamatukeskset elu antikvariaadis, samal ajal kui Vida Winteri jutustuses ärkab ellu üks varjuline Inglismaa, kus armastus ja reetmine käivad käsikäes. Lugeja jaoks muutub teos nagu mõistatus, mille killud tuleb kokku seada. Teema, mis kordub, on lugude võime peita ja paljastada tõde – ning see, kui raske on mõista minevikku, kui see on üles ehitatud vaikusest, valedest ja mälestuste moonutustest.

Diane Setterfield (sünd. 1964) on briti autor, kelle debüütromaan „Kolmeteistkümnes lugu“ saavutas rahvusvahelise menu ja tõlgiti paljudesse keeltesse. Enne kirjutamisele pühendumist õpetas ta prantsuse kirjandust ning tema akadeemiline taust peegeldub ka teose keelekasutuses ja ülesehituses. Setterfieldi loomingule on omane süvenev atmosfäär, psühholoogiline kihistus ning armastus kirjanduse kui maailma seletava jõu vastu. „Kolmeteistkümnes lugu“ on ühtaegu austusavaldus klassikalisele romaanile ja iseseisev lugu sellest, kuidas inimesed loovad oma identiteeti läbi lugude, mida nad räägivad – ja jätavad rääkimata.