Muinaslood naervast inimesest

Naer oli ta hiinamüür. Puges nii oma lõkerte taha, et paljud arvasid, et teda üldse polegi, aga pahandusid ta oleluses, maksid kätte talle sedaviisi: - Laps. - T ola. - Ogar. - Ei saa ta tõsiselt. - Puudub veel elu jaoks. - Ning need ütlused olid nagu head, tugevad, harjutud toolid: rahulikud ja kindlad olid inimesed neis. Capriccio naeris alati, igasuguseis olukorris. Ent siiski, tema naeru sügavuses mingi salajane hirm: - Uih, kui kord naer murdub minu huulil, inimesed tormavad mulle peale ja söövad mu ära - Seepärast ilmutas oma tuju ikka meeleheitlikumate pingutustega...