Kornél Esti paljastamine

„Kornél Esti paljastamine“ on 20. sajandi ungari kirjanduse klassiku Dezső Kosztolányi novellikogu, mille keskne tegelane ja jutustajahääl on autori alter ego Kornél Esti. Tegemist ei ole mitte pelgalt tegelaskujuga, vaid kirjaniku loovama, vaimukama ja vabameelsema poole kehastusega, kelle kaudu autor arutleb elu, kunsti ja ühiskonna üle. Novellid, mis sündisid aastatel 1925–1936, moodustavad kokku allegoorilise pärja, kus esmapilgul lihtsakoelised lood avanevad lugejale sügavalt peegeldavate ja kriitiliste kommentaaridena kaasaegse maailma ja inimsuhete kohta.

Kuigi jutustused algavad sageli realistlikus võtmes, viivad need lugeja üsna pea nihestatud ja kergelt absurdsetesse olukordadesse, kus mängitakse keele, identiteedi ja igapäevareaalsuse piiridega. Kosztolányi kasutab Kornél Estit kui vahepealset kuju – keegi, kes kuulub küll ühiskonda, aga vaatleb seda eemalt, iroonilise pilguga. See lubab autoril tabada nüansse, mida sirgjooneliselt jutustades ei oleks võimalik väljendada. Kornéli tegelaskuju kaudu tuuakse esile inimliku nõrkuse, arguse ja silmakirjalikkuse tahke, kuid seda läbi kerguse ja sageli melanhoolse huumori.

Dezső Kosztolányi (1885–1936) oli üks mõjukamaid ungari modernistlikke autoreid, kelle loomingus põimuvad sügav psühholoogiline analüüs ja esteetiline täpsus. Ta kirjutas luulet, romaane, esseid ning oli tunnustatud tõlkija ja ajakirjanik. Tema proosa on mitmekihiline, keeleliselt tundlik ja sageli filosoofilise allhoovusega. Kornél Esti kuju kaudu lõi Kosztolányi endale vaba väljendusvormi, kus sai ühendada autobiograafilise kogemuse, sotsiaalse vaatlemise ja kirjandusliku mängulisuse. „Kornél Esti paljastamine“ on kahtlemata tema ühe isikupärasema ja püsivama mõjujõuga teose koondvorm.