Viha. Ulmeline katastroofromaan

Denis Marquet’ romaan „Viha. Ulmeline katastroofromaan“ käsitleb tänapäevase maailma kokkukukkumist läbi allegoorilise ja psühholoogilise ulmeprisma. Tegevus algab realistlikus keskkonnas, ent areneb kiiresti apokalüptiliseks stsenaariumiks, kus ühiskond laguneb moraalselt ja füüsiliselt. Romaanis kerkib esile seletamatu nähtus – jõhkrus ja häving levivad lainetena, mõjutades inimesi üle kogu maailma. Inimesed kaotavad kontrolli oma tunnete üle, vägivald puhkemas näiliselt tühistest põhjustest. Selle hävingu keskmes seisab viha – jõud, mida ei saa pidurdada loogika ega seaduste abil.

Romaani peategelane on filosoofiataustaga psühhoanalüütik, kes otsib selle kontrollimatu vägivalla allikat ja mõtet. Oma otsingutel puutub ta kokku erinevate nähtuste ja inimestega, kelle kaudu avanevad sügavamad küsimused inimese loomusest, allasurutud emotsioonidest ja ühiskondlikust korratusest. Teos segab osavalt metafüüsilist ulmet ja eksistentsiaalset draamat, esitledes maailma, kus piir mõistuse ja hulluse, kultuuri ja ürgse kire vahel on täielikult kadunud. Lugu ei paku lõplikke lahendusi, vaid asetab lugeja silmitsi universaalse küsimusega: mida peidab inimene endas, kui kõik ühiskondlikud konstruktsioonid kokku varisevad?

Denis Marquet on prantsuse filosoof, esseist ja kirjanik, kelle looming ühendab metafüüsikat, psühholoogiat ja kirjandust. Tema kirjutised käsitlevad sageli inimese vaimset sisemaailma ja ühiskondlike normide haprust. „Viha“ on Marquet’ üks esimesi ilukirjanduslikke teoseid, kus filosoofilised ideed põimuvad kataklüsmilise sündmustikuga. Romaan sobib lugejale, kes hindab eksistentsiaalseid allhoovusi ulmekirjanduses ning otsib tekste, mis pakuvad rohkem küsimusi kui vastuseid, haarates mõtte- ja tundemaailma sügavustesse.