Nõidade avastus

Romaan kujutab maailma, kus inimesed elavad kõrvuti nõidade, deemonite ja vampiiridega, ning seob selle akadeemilise töörütmiga. Lugu käivitub hetkel, kui ajaloo- ja loodusteaduste taustaga uurija Diana satub käsikirjale, mille ümber on aastasadu ringlenud vaiksed kokkulepped ja hirmud. Käsikiri lubab vastuseid päritolu ja võimutasakaalu kohta ning tõmbab nähtavale rindejooned, mida osalised on püüdnud hoida arhiivides. Diana otsus teksti uurida käivitab jälgimise, mõjutamise ja loobumise jadad. Ükshaaval selgub, mida tähendab kuuluda “oma” liiki, mis on reeglite tegelik eesmärk ja kus kulgeb piir teadusliku huvi ning kogukondliku kontrolli vahel. Teos hoiab fookuses tööprotsessi: kataloogid, viited, vestlused ja valikud, mille kaudu uurimine nihkub isiklikuks vastutuseks.

Raamat liigub keelatud suhte ja uurimistöö ristumiskohal. Diana ja vampiir Matthew kohtuvad teadmiste väljal: raamatuvaramutes, laboriandmetes ja pikas mälus, mis talletab varasemad konfliktid. Suhe sunnib sõnastama, millest teised liigid vaikivad ja kui kaugele ulatuvad kirjutamata kokkulepped. Käsikiri toimib katalüsaatorina, mis tõmbab nähtavale ränded ja kadumised, mille jälgi on eri liigid peitnud nii suulisse pärimusse kui ka teaduskeelde. Tekstijoon on selge: tegelased püüdlevad teadmise, mitte müüdi poole; iga samm nõuab hinnanguid selle kohta, mis on avalik ja mis jääb kinniseks. Teos ei luba kiiret lahendust, vaid näitab, kuidas uurimine koondab killustatud infot ning kuidas valikud mõjutavad nii isiklikku turvalisust kui ka liigilist tasakaalu. Eesti keeles vahendab lugu Pilgrimi väljaanne; tõlke on teinud Joonas Orav, kes säilitab akadeemilise keskkonna rütmi ja dialoogide otsekohesuse.

Deborah Harkness on professoritaustaga autor, kes lähtub uurija vaatest ja toob fiktsiooni keskmesse arhiivid, tsiteerimise ning argumenteerimise. Ta seob fantaasia ja teadmise praktika nii, et süžee liigub allikate, labori ja vaidluse vahel. Kirjutus loob ruumi, kus armastuslugu ei katkesta uurimist, vaid seab sellele uued tingimused; konfliktid ei lahene võlukäega, vaid seisukohtade ümberhindamise kaudu. Harknessi teos asetub üleloomulikku puudutavasse ilukirjandusse, kuid püsib uurimiskultuuri raamides: tegelased otsivad põhjendusi, kontrollivad eeldusi ja taluvad kahtlust. Nii tekib lugu, kus jõud ei võrdu õigusega ning kuulekuse asemel saab keskseks teadmine, kuidas ja miks midagi üldse teada on.