Unistaja aknal

Debora Vaarandi luulekogu „Unistaja aknal“ ilmus 1959. aastal ning kuulub tema olulisemate teoste hulka, tähistades poeetilise väljenduslaadi sisulist ja vormilist küpsemist. Kogu läbiv motiiv on aeglaselt mööduv elu, mille rütmis püsib alles lootus, mälu ja igatsus. Vaarandi luuletustes on tunda tugevat seost mere, looduse ja kodumaa maastikega, ent need ei ole pelgalt ilukirjeldused, vaid kannavad endas sügavamat tunnetuslikku ja filosoofilist mõõdet. Pealkiri „Unistaja aknal“ sümboliseerib pilku maailmale, mis on samal ajal osalev ja kõrvalehoidev – poeet seisab vaikses äärealas, jälgides elu kauguses ja läheduses korraga.

Luulekogus on olulisel kohal aastaaegade vaheldumine, meri ja tuul, akna taga virvendavad maastikud ning isiklikud, ent ühiskondliku ajalooga põimunud läbielamised. Vaarandi keel on lüüriline ja selge, vahel vabavärsiline, vahel rütmistatud, kuid alati sisemise täpsusega suunatud. Tema tekstides peegelduvad ka sõjajärgse põlvkonna kogemused – kaotus ja taastumine, vaikus ja leppimine. „Unistaja aknal“ ei otsi suurt dramatismi, vaid leiab tähenduse aeglastes muutustes, argises mõtiskluses ja isiklikus vaates, mis on sügavalt seotud ümbruskonnaga. Iga luuletus kui hetk, mis ulatub kaugemale nähtavast.

Debora Vaarandi (1916–2007) oli üks olulisemaid 20. sajandi eesti naisluuletajaid, kelle loomingus ühinesid lüüriline tundlikkus, tugevalt juurdunud rahvuslik meelelaad ja eksistentsiaalne süvenemine. Tõlkijana rikastas ta eesti kultuuri mitme tähtsa autoriga, ent just originaalluuletajana saavutas ta kestva mõju. „Unistaja aknal“ kuulub tema küpsemasse loominguperioodi, olles isiklik ja vaoshoitud, kuid samas selgelt eristuv oma poeetilise tooniga. See kogumik räägib inimese võimest jääda vaikseks vaatlejaks ka siis, kui maailm tema ümber muutub, ning leida just sellest positsioonist oma sõna ja sisemine tasakaal.