Rannalageda leib

Debora Vaarandi luulekogu „Rannalageda leib“ koondab värsse, milles kajastuvad autori isiklikud kogemused ja maailmatunnetus, põimudes sotsialistliku ajastu ühiskondliku sõnumiga. Kogus leidub nii lüürilisi kui ka deklamatiivse tooniga luuletusi, milles korduvad töö, rahu, kodumaa ja looduse motiivid. Vaarandile iseloomulik kujundlikkus on selleks ajaks selgelt välja kujunenud: tema tekstid on rütmilised, meloodilised ja tugeva visuaalse laenguga. Ta seob argise keele poeetilise väljendusega, mistõttu on isegi ideoloogiliselt laetud tekstides tunda isiklikku läbielamist ja vaimset kohalolu.

„Rannalageda leib“ on sümbol, mis kannab endas nii tööga teenitud elu kui ka eksistentsiaalse vastutuse tähendust. Luulekogu mitmeski tekstis kerkib esile mereäärne maastik – karm, tuuline, avatud –, mis peegeldab nii autori sisemist seisundit kui ka kollektiivset identiteeti. Samas leidub kogus ka isiklikumaid luuletusi, mis käsitlevad elu kaduvust, armastuse muutumist ja naise rolli ühiskonnas. Kogumik ühendab rahvaliku elutunnetuse poeetilise pingestatuse ja esteetilise väljapeetusega. See on kogumik, milles avaldub Vaarandi kui ühiskondlikult aktiivse, kuid samas tundliku ja sügavalt isikliku luulelooja kahekõne ajaga.

Debora Vaarandi (1916–2007) oli üks silmapaistvamaid eesti naisluuletajaid 20. sajandil, kelle loomingus põimusid ideoloogiline veendumus, klassikaline vormitunnetus ja sügav emotsionaalne intensiivsus. Sõjajärgsel perioodil kujunes ta üheks juhtivaks sotsialistliku realismi esindajaks, ent juba 1960. aastatel nihkus tema luule tonaalsus introspektiivsemaks ja lüürilisemaks. „Rannalageda leib“ märgib selles arengus olulist etappi: see on kogu, kus ideoloogiline ja isiklik hääl põimuvad, luues ühtse poeetilise ruumi, mis mõjub siiani jõuliselt ja veenvalt. Vaarandi oskus sõnastada elu olemuslikke seisundeid läbi lihtsate, kuid tihedate kujundite teeb tema luulest kestva nähtuse.