Sanatooriumis

„Sanatooriumis” on lühiromaan, milles tegevus toimub tuberkuloosisanatooriumis. Peategelane, noor heebrea luuletaja, saabub sinna tervist taastama, kuid peagi muutub peamine fookus haiguse ja ravi kõrval inimestele, kellega ta kokku puutub. Patsientide hulgas on eri rahvustest ja taustaga inimesi, kelle vahel kujunevad välja keerukad suhted – sõprussuhted, rivaalitsemine, armumise ja tõrjumise lood. Loo kulg on aeglane, keskendudes peenetundelistele psühholoogilistele tähelepanekutele ja suletud keskkonna mõjutustele, kus iga väike muutus igapäevarutiinis omandab erilise tähenduse.

Romaani meeleolu on korraga intiimne ja ängistav – sanatoorium on justkui maailm maailmas, kus välismaailma sündmused jäävad kaugeks, ent omavaheline pinge ja tunded võimenduvad. Tervise paranemise lootus põimub teadmisega, et mõnele patsiendile ei too ükski ravi pääsu. Teose stiil on impressionistlik, lauseid läbib vaikne iroonia ja tähelepanelik inimese siseelu jälgimine. Autor näitab, kuidas kinnises ruumis kujunevad välja omamoodi mikrokosmose seadused, ning laseb lugejal tajuda ühtaegu nii elu haprust kui ka selle kütkestavat jõudu.

David Vogel (1891–1944) oli heebrea luuletaja ja proosakirjanik, kes elas ja töötas Austrias, Prantsusmaal ja Palestiinas. Tema teoseid iseloomustab Euroopa modernistlikule proosale omane psühholoogiline tundlikkus ja detailne olustikukirjeldus. „Sanatooriumis” oli tema esimene proosateos, mis ilmus 1920. aastatel ja pälvis tähelepanu oma õrna, kuid samas terava inimloomuse kujutusega. Vogel hukkus Teise maailmasõja ajal Auschwitzis, kuid tema looming on jäänud oluliseks osaks 20. sajandi heebrea kirjandusest.