Rebecca

Daphne du Maurieri romaan Rebecca on gootiromaani ja psühholoogilise draama piirimail liikuv teos, mille keskmes on noor ja nimetu naine, kes abiellub jõuka leskmehe Maxim de Winteriga. Pärast abiellumist kolib ta oma uue mehe mõisasse Manderleysse, kus kõik tundub esialgu rahulik ja kaunis, ent juba peagi selgub, et mõisa ja inimeste üle valitseb endiselt Rebeccaks kutsutud esimese naise vari. Tema kohalolu on tuntav igas ruumis ja igas sõnas, kuigi teda ennast pole enam. See teos kujutab peenetundeliselt hirmu ja süütunnet, mida inimene võib tunda mineviku ees, ning näitab, kui raskesti saavutatakse sisemine vabadus, kui kõik ümberringi kummitab kaduviku vari.

Romaan algab unenäoliselt – jutustaja meenutab aega, mil ta kõndis kunagi uhkes, nüüdseks hävinenud Manderleys. Tagasivaate kaudu kerkib esile tema tutvus Maxim de Winteriga ja sellest sündinud abielu, mis viib ta keskkonda, millele ta pole valmis. Uus proua de Winter peab silmitsi seisma teenijanna proua Danversiga, kes jäägitult jumaldab kadunud Rebeccat ja suhtub uude perenaisesse vaenulikult. Vähehaaval hakkab avanema Rebeccaga seotud salapärane tõde, mis muudab nii Maxim kui tema noore naise elu jäädavalt. Lugu näitab, kuidas inimese mõistus ja tunded põimuvad, kui armastus, hirm ja kahtlus muutuvad teineteisest lahutamatuks.

Daphne du Maurier oli Inglise kirjanik, kelle loomingut iseloomustavad tume atmosfäär, inimpsüühika varjatud kihid ja tugevalt loodusega seotud miljöö. Ta sündis Londonis 1907. aastal kunstnikest perekonnas ning veetis suure osa oma elust Cornwallis, mille karm ja lummav loodus peegeldub paljudes tema teostes. Du Maurier saavutas tuntuse just romaaniga Rebecca, mille põhjal on tehtud mitmeid ekraniseeringuid ja dramatiseeringuid. Tema teosed, nagu Jamaica Inn ja Minu nõbu Rachel, on mõjutanud paljusid hilisemaid kirjanikke ning kinnistanud tema positsiooni 20. sajandi inglise kirjanduse olulisemate autorite seas.