Õunapuu

Daphne du Maurier’ „Õunapuu“ on lühijutustus, mis ilmus eesti keeles 1987. aastal ajakirja Loomingu Raamatukogu sarjas. Tegemist on ühe maailmakirjanduse klassiku peenetundelise, kuid samas pinget loova looga, mille keskmes on inimese ja looduse vaheline suhe. Jutustus tõstatab küsimusi süüst, lepituse võimalikkusest ning sellest, kuidas meie sisemised pinged ja läbielamised võivad peegelduda ümbritsevasse keskkonda. „Õunapuu“ mõjub sugestiivselt, luues oma nappide, kuid mõjuvate detailidega kõhedust ja salapära, mis on du Maurier’ loomingule iseloomulik.

Teose atmosfäär on tihe ja vaoshoitud. Väikese mahu sees suudab autor kujutada tegelaste sisemisi konflikte ja kahtlusi, mille kaudu avanevad laiemad küsimused südametunnistusest ja inimsuhetest. „Õunapuu“ kannab endas gootilisele proosale omaseid jooni, kus tavaline argine olustik võib muutuda ähvardavaks ja sümboolseks. Lugu on üks näide du Maurier’ oskusest ühendada realistlik jutustamisviis alateadlike hirmude ja varjatud tunnete väljatoomisega, mis teeb sellest elamuse ka tänapäeva lugejale.

Daphne du Maurier (1907–1989) oli inglise kirjanik, kelle looming hõlmab romaane, novelle ja näidendeid. Ta on tuntud eelkõige oma romaani „Rebecca“ kaudu, mis tõi talle rahvusvahelise tuntuse ja mille Alfred Hitchcock ekraniseeris. Du Maurier’ teosed seovad sageli romantilise jutustuse gootiliku atmosfääriga, kus olulisel kohal on identiteedi, hirmude ja inimlike kirgede kujutamine. Tema lühijutustused, sealhulgas „Õunapuu“, kinnitavad tema meisterlikkust ka väiksemas vormis, kus ta suudab väheste vahenditega luua tugeva meeleolu ja mõjusa pingekaare.