Jamaica võõrastemaja

Daphne du Maurier’ romaan Jamaica võõrastemaja on sünge ja pingeline lugu noorest naisest, kes satub Cornwalli tormisel rannikul asuvasse üksildasse majja, mille saladused muudavad tema elu. Mary Yellan sõidab täitma oma ema viimast soovi ja kolib elama tädi ning onu juurde, teadmata, et Jamaica võõrastemaja pole sugugi külalislahke paik. Algusest peale on selles majas midagi kõhedusttekitavat – hääled, sosinad ja salapärane tegevus öösiti viitavad, et siin toimub midagi ebaseaduslikku. Mary leiab end järk-järgult mässituna kuritegude, reetmise ja hirmu võrku, millest pääsemine nõuab julgust ja selget meelt.

Teos on klassikaline gooti romaan, milles du Maurier ühendab romantika, seikluse ja psühholoogilise pinge. Cornwalli loodus – vihm, tuul ja rannikukaljud – on romaanis sama tähtis tegelane kui inimesed, rõhutades isolatsiooni ja ähvardavat õhustikku. Mary teekond süütust ja kuulekast tüdrukust iseseisvaks ja otsusekindlaks naiseks on lugu eneseleidmisest keset ohtu ja moraalset segadust. Romaani keskmes on vastandlikud jõud: kohusetunne ja iha, turvatunne ja vabadus. Du Maurier kujutab neid teemasid selge sõnaga, luues loo, mis on ühtaegu seikluslik ja mõtlik, täis varjundeid ja sisemist pinget.

Daphne du Maurier (1907–1989) oli inglise kirjanik, kelle loomingus põimuvad romantika ja müstika, pinge ja inimese sisemaailma sügavus. Ta saavutas rahvusvahelise tuntuse romaanidega Rebecca ja Linnud, mille põhjal valmisid ka Alfred Hitchcocki filmid. Du Maurier oskas meistrlikult kujutada tugevaid, ent haavatavaid naisi ja luua keskkondi, kus paheline ja ilus põimuvad. Jamaica võõrastemaja on üks tema varasemaid teoseid, mis andis tooni kogu tema hilisemale loomingule. See on romaan salapära ja kirgede piiridest, mis näitab, et oht ja iha võivad sündida samast allikast – inimese sisemisest tormist.