Boriss Davidovitši hauakamber

Danilo Kiši teos „Boriss Davidovitši hauakamber. Seitse peatükki ühist ajalugu“ on sügavalt tummine ja stiililiselt meisterlik romaan, mis seob dokumentaalset laadi fiktsiooni totalitarismi õudustest, ideoloogilisest küünilisusest ja inimliku väärikuse allasurumisest. Teos koosneb seitsmest omavahel temaatiliselt seotud loost, mis viivad lugeja läbi 20. sajandi algupoole Ida-Euroopa verise ajaloo. Iga peatükk kujutab ühe tegelase saatust, kes langeb bürokraatliku vägivalla, süsteemse paranoilise kontrolli või poliitilise reetmise ohvriks.

Pealkirjas mainitud Boriss Davidovitš on üks neist paljudest tegelastest, kelle kaudu Kiš kaardistab suurte ideoloogiate nimel toime pandud isiklikke tragöödiaid. Tegelased on küll fiktiivsed, kuid inspireeritud reaalsetest ajaloolistest isikutest, mistõttu on teosel tugev ajalooline mõõde – see on samaaegselt romaan ja omamoodi kirjanduslik dokumentatsioon. Autor mängib teadlikult fakti ja väljamõeldise piiridel, küsides, mis on tõde ja kuidas see ajaloos kujuneb – või moonutatakse.

Kiši loomingus on tunda tugevat Borgeslikku ja Schulzilikku mõju: struktuurne täpsus, keeleline elegants, filosoofiline sügavus ja absurdihõnguline kujundlikkus. Tema tekstid ei jutusta pelgalt lugu, vaid kutsuvad mõtisklema võimu, mälestuse ja ajaloo olemuse üle. „Boriss Davidovitši hauakamber“ on ühtaegu intellektuaalne provokatsioon ja poliitiline süüdistuskiri, mille mõju kestab ka pärast viimase lehekülje pööramist.

Danilo Kiš, kes kasvas üles serbia-juudi päritoluga perekonnas ja elas ise läbi keerulise ajastu tõmbetuuli, on tänapäeval üks olulisemaid Balkani ja Euroopa 20. sajandi kirjanikke. Tema teos ei esita lihtsaid vastuseid, vaid sunnib lugejat ebamugavatesse küsimustesse süüvima. See on kirjandus, mis ei unune – nagu ka ajalugu, millest see kõneleb.