Revolutsioonilise liikumise ajaloost Eestis

Daniil Rudnevi „Revolutsioonilise liikumise ajaloost Eestis” on nõukogude ideoloogiast lähtuv ajalooline käsitlus, mille eesmärgiks on kujutada Eesti töölisliikumise ja sotsialistlike ideede levikut alates 19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi esimeste kümnenditeni. Teos ilmus 1947. aastal, stalinistliku ajaloopoliitika kõrgaegadel, ning järgib tollasele marksistlik-leninlikule ajalookäsitlusele iseloomulikke jooni: klassivõitluse keskset rolli, proletariaadi ajaloolist missiooni ning kodanluse vastu suunatud kriitilist retoorikat. Raamat on kirjutatud parteilise suunitlusega ning täidab eelkõige ideoloogilise kasvatustöö ülesannet, olles samas üks esimesi katseid süstematiseerida Eesti revolutsiooniliikumise arengut vastavalt nõukogude ajalookirjutuse printsiipidele.

Rudnev käsitleb Eesti töölisliikumise algusjärku, töölisorganisatsioonide moodustumist, 1905. aasta revolutsiooni sündmusi ning bolševike tegevust Eestis. Autor rõhutab rahvusvahelise töölisliikumise ja Venemaa revolutsioonilise eesliini mõju kohalikele arengutele, seades kesksele kohale bolševike ja Eestimaa Kommunistliku Partei rolli. Kodanlikke poliitilisi jõude kujutatakse takistajatena, kes püüdsid pidurdada ühiskondlikku edasiminekut ja proletaarset vabanemist. Allikate valik on piiratud ning allub selgelt ideoloogilisele kontrollile – tsiteeritakse enamasti parteidokumente, kongressimaterjale ja nõukogude autorite teoseid.

Daniil Rudnev oli nõukogude ajaloolane, kelle uurimistööd keskendusid peamiselt Balti riikide ja eriti Eesti revolutsioonilisele minevikule. Tema kirjutised peegeldavad oma aja teaduslikke ja poliitilisi piire, olles tihedalt seotud parteilise tellimuse ja ajaloopoliitilise funktsiooniga. Kuigi „Revolutsioonilise liikumise ajaloost Eestis” ei ole neutraalne ega allikakriitiline uurimus kaasaegses mõttes, annab see olulise sissevaate nõukogudeaegsesse arusaama Eesti lähiajaloost ning sellesse, kuidas ajalugu kasutati ideoloogiliste eesmärkide teenistuses. Tänapäeval loetakse taolist kirjandust pigem ajaloo enese ideoloogilise käsitluse näitena kui objektiivse ajalookirjutuse esindajana.