Vihm võõras linnas

Lennuk tungis läbi pilvede, päike hakkas paistma, taevas sinama. Pilvelaam vajus alla, ülaltpoolt vaadates olid pilved ilusad ja pehmed nagu valge karakullnahk. Miski ei meenutanud enam, et maa peal oli vihmane, sombune ilm. Ja äkki hakkas Tsizegov oma kunagist meeletust tagasi igatsema. Ei, ta ei soovinud selle kordumist ning mõistis, et elab nüüd õigesti, ausalt ja kasulikult. Ent millegipärast meenutas tema praegune elu talle seda päikesepaistet ja häirimatut selgust, mis siin kõrgel igasuguse ilmaga valitseb. Imelik, mõtles ta, tookord oli nii halb, oli nii palju muret ja häbiväärseid tegusid, kuidas saab seda tagasi igatseda? ...