Vihm võõras linnas

Daniil Granini jutukogu „Vihm võõras linnas“ toob lugejani valiku novelle, mille keskmes on inimese sisemaailm, tema igatsused, kahtlused ja püüdlused eluraskuste keskel. Granin ei keskendu mitte niivõrd suurtele sündmustele või ühiskondlikule mastaabile, vaid pigem inimese üksioleku, valikute ja vastutuse kujutamisele olukordades, kus välised tingimused on pidevas muutumises. Nimilugu kujutab üksildast meeskangelast võõras linnas – paigas, mis on täis vihma, hallust ja tundmatust –, kuid ennekõike on see metafooriline ruum, kus tegelane seisab silmitsi iseenda ja oma minevikuga. Sarnane motiiv kordub mitmes loos: liikumine ruumis tähendab sageli liikumist enese sees.

Kogumiku jutustused on kirjutatud vaoshoitud, ent emotsionaalselt laetud keeles. Granin keskendub tavainimese sisemisele väärikusele, tema pingutusele olla aus, jääda iseendaks või mõista teist. Novellide tegelased on enamasti intellektuaalid, teadlased või insenerid – inimesed, kelle töö ja eetilised kaalutlused on tihedalt seotud. Kuid isegi tehnilises või ratsionaalses keskkonnas on esikohal inimese moraalne ja emotsionaalne mõõde. Lood ei paku kergeid lahendusi ega mõju õpetlikena, vaid avavad elu kui pideva valiku ja kohanemise protsessi, kus väärikus ja empaatia on väärtused, mida tuleb iga päev uuesti kinnitada.

Daniil Granin (1919–2017) oli vene kirjanik, publitsist ja ühiskonnategelane, kelle looming keskendub sageli teadlaste ja inseneride elule, pannes rõhku nende eetilisele vastutusele ühiskonnas. Ta esindab nõukogude kirjanduse nn „produktiivse kangelase“ traditsiooni, kuid lisab sellele sügavama eksistentsiaalse mõõtme. Granini jutud seavad küsimuse alla progressi, aususe ja inimsuse tähenduse ajastul, mil kõik tundub alluvat tehnoloogilisele loogikale. „Vihm võõras linnas“ on hea näide tema võimest kujutada inimese sisemist arengut vaiksete, ent tähenduslike hetkede kaudu, jäädes truuks realistlikule, ent tundlikule kirjutamisviisile.