See veider elu

Daniil Granini dokumentaalromaan „See veider elu“ keskendub vene biofüüsiku Aleksandr Ljubishevile – eraklikule teadlasele, kelle elukorraldus ja suhtumine ajasse erinesid oluliselt tavapärasest. Teos ei ole pelgalt elulooraamat, vaid pigem esseistlik uurimus inimese distsipliinist, mõttemaailmast ja töökorraldusest. Graninit köidab Ljubishevi elutempo täpne mõõtmine ja selle süsteemne analüüs – kogu elu jooksul pidas Ljubishev päevikut, kuhu ta kirjutas üles iga oma päeva minutid, ja jagas ajakulu kategooriatesse. Romaan läheneb peategelasele mõistvalt, kuid analüütiliselt, tõstes esile tema vastandlikkuse nõukogude argireaalsusele.

Granin kasutab Ljubishevi elu kui lähtekohta, et arutleda aja väärtuse, isikliku vastutuse ja intellektuaalse sõltumatuse üle. Teose keskne küsimus ei ole ainult selles, kuidas inimene oma elu korraldab, vaid miks ta seda nii teeb. Ljubishevi süsteem on samas ka protest aja raiskamise, pealiskaudsuse ja ühiskondliku inertsuse vastu. Läbi intervjuude, dokumentide ja autori enda mõtiskluste moodustub mitmekihiline portree inimesest, kelle sisemine distsipliin ja mõttemaailm olid harukordsed. Samal ajal on see teos ka katse laiemalt mõtestada teadlase eetikat, loovuse allikaid ning üksikisiku suhet võimustruktuuridega.

Daniil Granin oli vene kirjanik, esseist ja ühiskonnategelane, kelle loomingus põimusid teadus, eetika ja ajalooline mälu. Tema looming on sageli keskendunud inimese rollile totalitaarses ühiskonnas, teadlase vastutusele ning sisemisele aususele. „See veider elu“ kuulub tema tuntumate teoste hulka ning on tänu oma ajatule teemale ja sügavale vaatele inimloomusse leidnud lugejaid ka väljaspool Venemaad. Granin oskas ühendada dokumentaalsuse ja kirjandusliku sügavuse viisil, mis teeb sellest raamatust olulise mõtiskluse inimese ja aja suhte kohta.