Issi

Lumehelbed langesid suurte valgete räitsakatena, kleepudes üksteise külge nagu muinasjutupildil, just nagu neis raamatutes, mida Sarah tavatses lastele ette lugeda. Ta istus kirjutusmasina taga, vaatas aknast välja ning jälgis, kuidas lumi aegamööda muru kattis ja kui pitsi puud le riputas. Ta unustas täielikult jutu, mille kallal oli varahommikust saadik pead murdnud. Vaade oli nii pagana maaliline. Nii kena. Siin oli kõik kena. See oli juturaamatulik elu juturaamatulikus linnas, kus inimesedki paistsid olevat samuti juturaamatulikud. N ad olid täpselt niisugused, kelle taoliseks ta ei tahtnud iialgi saada, ja nüüd oli ta juba aastaid üks nende seast... Ning tõenäoliselt jääbki ta selliseks. Sarah MacCormick, mässaja, Crimson'i abitoimetaja, tüdruk, kes oli 1969. aastal Radcliffe'i lõpetanud klassi parimana teadmisega, et on teistest erinev, oli saanud üheks neist. Üleöö. Või peaaegu. Tegelikult oli selleks kulunud oma kakskümmend aastat. Ja nüüd oli ta Sarah Watson. Mrs. Oliver Wendell Watson. Ta elas Purchase'is New Yorgis, kaunis majas, mis pärast neljateist-aastast hüpoteegiga rabelemist kuulus peaaegu neile. Taloli kolm last ja koer, viimane hamster oli lõpuks aasta tagasi surnud. J a taloli abikaasa, keda ta armastas. Kullakallis Ollie.