Praktikaaruanne

Daniel Vaariku „Praktikaaruanne“ on autobiograafiliste joontega esseistlik proosateos, milles autor vaatleb ausalt ja enesekriitiliselt oma teekonda suhtekorralduse, avaliku elu ja meediamaastiku telgitagustes. Teos ei järgi traditsioonilist mälestusteraamatu ülesehitust, vaid koosneb episoodilistest peatükkidest, kus peegeldatakse erinevaid tööalaseid, eetilisi ja sotsiaalseid olukordi. Nende kaudu uurib Vaarik oma rolli infovälja kujundajana – seda, kuidas tekivad narratiivid, kelle huvides neid jutustatakse ja mida tähendab „tõde“ avalikus ruumis. Kuigi raamatu pealkiri vihjab justkui formaalsele praktikaaruandele, on tegemist irooniaga, mis raamib laiemat mõtisklust valikute, motiivide ja vastutuse üle.

Teos käsitleb mitmeid tuntud Eesti lähiajaloo episoode, kus autor on suhtekorraldajana osalenud – näiteks töö peaministri juures või osalemine kommunikatsioonikriiside lahendamisel. Need juhtumid on esitatud isikliku vaatepunkti kaudu, sageli mõtlikult või muigega, kuid mitte süüdistavalt ega eneseõigustavalt. Vaarik keskendub sellele, kuidas tekib tähenduslikkus – millal muutub üks sõnum edukaks, miks üks lugu hakkab elama ja teine kaob. Ta ei varja oma ebaõnnestumisi, vaid toob need ausalt ja reflektiivselt esile, pakkudes seeläbi ka lugejale võimalust mõtestada kommunikatsiooni rolli tänapäeva ühiskonnas.

Daniel Vaarik (sündinud 1972) on Eesti suhtekorraldaja, ajakirjanik ja esseist, kes on töötanud nii ajakirjanduses kui ka riigiasutustes, olles seotud paljude oluliste kommunikatsiooniliste protsesside ja reformidega. Tema kirjutistes põimuvad praktiline kogemus ja ühiskonnakriitiline mõtlemine, mille tulemuseks on tekstid, mis ei pelga enesekriitikat ega mugavustsoonist väljumist. „Praktikaaruanne“ on mõjus näide isiklikust ja ühiskondlikult analüütilisest kirjutamisest, mis ei keskendu pelgale karjääriloolisele ülevaatele, vaid püüab ausalt ja poeetiliselt mõtestada, mida tähendab toimida nähtamatult, ent määravalt kommunikatsiooni valdkonnas.