Eduard Wilde "Mäeküla piimamehe" stiil
Eduard Wilde "Mäeküla piimamehe" stiil
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused:
- Akadeemiline Kirjandusühing | 1929
- 136 lk | Pehmekaaneline | 187 x 233 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
Daniel Palgi uurimus „Eduard Wilde ‘Mäeküla piimamehe’ stiil” on üks esimesi süstemaatilisi katseid analüüsida eesti kirjanduse klassiku keelekasutust ja väljenduslaadi teaduslikust vaatepunktist. Tegemist on varajase kirjandusteadusliku käsitlusega, mis keskendub konkreetselt Wilde 1916. aastal ilmunud romaani stilistilistele omadustele. Palgi eesmärk ei ole romaani sisu ümber jutustada ega selle ideoloogilist sõnumit avada, vaid selgitada, milliste keeleliste ja vormiliste vahenditega autor oma mõju saavutab. Analüüs toetub peamiselt tekstinäidetele ning püüab luua seoseid keelekasutuse, karakterite kujundamise ja narratiivse ülesehituse vahel.
Palgi toob esile Wilde stiili mitmekihilisuse ja otsekohesuse, keskendudes eriti kõnekeelelementide, rahvalike väljendite ja realistliku dialoogi kasutamisele. Tema hinnangul seisneb „Mäeküla piimamehe” keelelises eripäras oskus ühendada lihtne ja kohati robustne rahvakeel peenelt kaalutletud lausestruktuuride ja alltekstidega. Uurimus käsitleb ka kujundeid, metafoore ning lausete rütmi, tuues esile, kuidas need vahendid toetavad romaani temaatilist raskuspunkti: konflikt inimliku nõrkuse, sotsiaalse surve ja moraalsete valikute vahel. Palgi analüüs rõhutab, et Wilde keelekasutus ei ole juhuslik ega pelgalt realistliku mulje teenistuses, vaid läbimõeldud ja eesmärgipärane.
Daniel Palgi oli eesti kirjandusteadlane ja ajakirjanik, kes tegutses 1920. ja 1930. aastatel. Ta pühendus peamiselt kirjanduskriitikale ja analüüsivale esseistikale, olles üks esimesi, kes käsitles eesti autorite loomingut kaasaegse filoloogilise metoodika abil. Tema töö Eduard Wilde stiili kohta on varane näide püüdest mõtestada eesti kirjandusklassika keelelisi ja esteetilisi omadusi akadeemilises raamistikus. Kuigi uurimus on ajastuomaselt kuiv ja metoodiline, pakub see väärtuslikku sissevaadet sellesse, kuidas hakati eesti kirjandust süsteemselt analüüsima.
