Minu galeriid ja minu kunstnikud

„Minu galeriid ja minu kunstnikud“ on Daniel-Henry Kahnweileri mõtlik ja aus ülevaade elust kunstimaailmas, mille keskmes on galeristi ja kunstniku vaheline usaldus. Raamat põhineb tema vestlustel Francis Crémieux’ga ning avab Kahnweilerit kui inimest, kes nägi kunsti mitte kaupade, vaid ideede ja riskide valdkonnana. Ta kirjeldab, kuidas lõi 1907. aastal Pariisis oma galerii ning hakkas toetama kunstnikke, keda toonane avalikkus ei mõistnud. Juba varakult nägi ta kubismis uut mõtlemisviisi, mitte pelgalt stiili. Teoses kajastub aeg, mil kunstnikud nagu Picasso ja Braque olid veel tundmatud ning nende töid peeti radikaalseteks ja vastuolulisteks.

Kahnweiler jutustab avameelselt oma kogemustest – kuidas galeristina tuli tal seista vastu turu ja kriitikute survele, jäädes truuks oma sisemisele veendumusele. Raamatus käsitletakse ka kunstimaailma praktilist poolt: teoste müüki, kollektsioonide kujunemist, näituste korraldamist ja kunstnikega sõlmitud lepinguid. Samal ajal on tekst intiimne tunnistus sellest, kuidas galeristist saab kunstniku partner, kelle roll ei piirdu äritegevusega, vaid hõlmab ka vaimset toetust ja mõistmist. Kahnweiler näitab, et tõeline galerii ei ole vaid koht, kus kunsti eksponeeritakse, vaid ruum, kus sünnib dialoog ja usaldus loojate vahel.

Daniel-Henry Kahnweiler (1884–1979) oli juudi päritolu saksa päritolu kunstikaupmees ja kirjastaja, kes tegutses suure osa elust Pariisis. Ta oli Pablo Picasso, Georges Braque’i ja Paul Klee sõber ning üks kubismi varasemaid toetajaid. Tema töö kujundas 20. sajandi modernistliku kunsti käekäiku, tuues tähelepanu alla kunstnikud, kelle looming muutis Euroopa kunsti suunda. Kahnweiler jäi elu lõpuni kindlaks oma veendumusele, et tõeline kunst nõuab mõistmist enne tunnustust, ning tema mälestused on tunnistus sellest põhimõttest.