Robinson Crusoe seiklused

Daniel Defoe klassikaline romaan „Robinson Crusoe seiklused“ jutustab loo mehest, kes pärast laevahukku satub üksikule saarele ja veedab seal üle kahekümne aasta. Crusoe on noor inglane, kelle rahutu loomus viib ta merele vaatamata vanemate soovile rahulikuks kodanlaseeluks. Pärast mitmeid reise ja ebaõnnestumisi satub ta lõpuks troopilisse piirkonda, kus laev hukub ja ta jääb ainsana ellu. Algavad aastad üksildast elu, mille jooksul ta rajab omaenda elukorralduse, arendab oskusi, mis on vajalikud ellujäämiseks, ning peab päevikut, mis aitab tal meelt tugevdada ja arutleda oma elu ja valikute üle.

Romaan kujutab põhjalikult Crusoe praktilisi tegemisi – toidu hankimist, varjualuse ehitamist, tööriistade valmistamist – ning peegeldab samal ajal tema sisemist arengut. Tegu pole üksnes seiklusjutuga, vaid ka inimese moraalse ja usulise teekonna kirjeldamisega. Oluline pööre saabub hetkega, kui Crusoe päästab kannibalide küüsist mehe, kellele paneb nimeks Reede. Nende kahe vaheline suhe kujuneb loo keskseks teljeks, puudutades küsimusi usaldusest, kultuurilistest erinevustest ja inimsuhetest isolatsiooni tingimustes. Crusoe maailm laieneb taas, kuid mitte samal kujul nagu enne – saareelu on teda muutnud.

Daniel Defoe (u 1660–1731) oli inglise kirjanik, ajakirjanik ja pamfletist, keda peetakse üheks ingliskeelse romaanikirjanduse rajajaks. „Robinson Crusoe“, ilmunud 1719. aastal, sai koheselt populaarseks ja mõjutas sügavalt hilisemat seiklus- ja kasvatusromaani arengut. Tegu on ühe esimese romaaniga, kus tegelase sisemaailma kujutatakse sama detailselt kui tema väliseid tegusid. Teose kestvat mõju on näha lugematutes töötlustes, tõlgendustes ja viidetes kogu maailmakirjanduses. „Robinson Crusoe seiklused“ on lugu ellujäämisest, usust, inimlikkusest ja kohanemisvõimest – teemadest, mis ei kaota oma aktuaalsust ka sajandeid hiljem.