Robinson Crusoe

Daniel Defoe romaan „Robinson Crusoe“ on üks maailma kirjandusklassika tuntumaid teoseid, mille keskmes on mehe võitlus ellujäämise ja enese säilitamise nimel. Peategelane Robinson satub laevahuku järel üksikule saarele, kus ta peab vastamisi seisma nii füüsilise kui ka vaimse üksindusega. Ta õpib looma endale elutingimusi, taltsutama loodust ja kasutama oma oskusi, et kujundada tühermaast elukõlblik paik. Lugu kasvab lihtsast seiklusjutust sügavamaks arutluseks inimese kohanemisvõimest, töö ja mõistuse väärtusest ning jumaliku ettemääratuse tähendusest.

Teose struktuur järgib päeviku- ja ülestähendusevormi, mille kaudu jutustaja toob esile oma hirmud, lootused ja mõtisklused. Crusoe elu saarel on pidev tasakaalu otsimine usu ja mõistuse, lohutuse ja hirmu vahel. Tema kohtumine kohaliku elanikuga, keda ta nimetab Reede, toob loosse moraalse ja kultuurilise mõõtme, paljastades Euroopa koloniaalse mõtteviisi ning inimese kalduvuse allutada teisi oma maailmapildile. Defoe jutustus on tihe ja detailne, rõhutades praktilisust ja töökust kui ellujäämise eeltingimusi, ent samas on see ka allegooria inimhinge vastupidavusest ja iseseisvuse hinnast.

Daniel Defoe (u 1660–1731) oli inglise kirjanik, ajakirjanik ja pamfletist, keda peetakse ingliskeelse realistliku romaani üheks rajajaks. Enne kirjanikutegevust tegutses ta kaupmehena ja poliitilise kirjutajana, mis andis talle terava pilgu ühiskonna ja inimloomuse vastuolude suhtes. Defoe loomingus põimuvad moraalne õpetus ja praktiline maailmataju, mis ilmnevad eriti „Robinson Crusoe“ filosoofilises alatoonis. Tema töö mõjutas tugevalt hilisemat seiklus- ja kasvatust kirjandust ning pani aluse üksikisiku autonoomiat ja isetöötamist väärtustavale mõtteviisile Euroopa kultuuris.