Robinson Crusoe

Daniel Defoe „Robinson Crusoe” on 18. sajandi alguses ilmunud romaan, mida peetakse üheks esimeseks ingliskeelseks romaaniks ja lääne kirjanduse oluliseks nurgakiviks. Teos jutustab loo noorest mehest, kes trotsib oma pere ootusi ja läheb merereisile, mille käigus satub laevahuku tagajärjel asustamata saarele. Robinsoni elu saarel kestab 28 aastat, mille jooksul ta õpib ellu jääma looduse keskel, arendab oskusi ja arutleb sügavamalt elu, usu ning tsivilisatsiooni tähenduse üle. Tema suhe looduse ja iseendaga muutub ajas – algsest hirmust ja abitust kasvab välja enesevalitsus, leidlikkus ja sisemine muutus.

Romaani üheks keskseks teemaks on inimene vastamisi looduse ja üksindusega. Defoe kirjeldab detailselt Crusoe praktilisi ettevõtmisi: varjupaiga rajamist, toidu kasvatamist, loomade kodustamist ja vahendite valmistamist. Teose arengus on oluline koht ka usulisel ja moraalsel ärkamisel, mis toimub peategelase sisemise dialoogi ja eluviisi muutumise kaudu. Crusoe saarele sattumine on algul karistus, kuid ajapikku kujuneb sellest iseenda leidmise ja sisemise vabanemise paik. Suhe reedel, kohalikuga, kelle Crusoe hiljem päästab ja õpetab, toob esile koloniaalajastu hoiakuid ja toonase ühiskonna arusaamu võimusuhetest ning kultuuride hierarhiast.

Daniel Defoe (u 1660–1731) oli inglise kirjanik, ajakirjanik ja pamfletist, kes on tuntud oma mitmekülgse ja poliitiliselt laetud loomingu poolest. „Robinson Crusoe” ilmus 1719. aastal ja saavutas kohe laialdase tuntuse. Romaani mõju ulatub kaugelt kirjandusväljast välja, olles inspireerinud arvukaid tõlgendusi, töötlusi ja analüüse. Defoe suutis ühendada seiklusliku jutustuse filosoofilise sisekaemusega, pakkudes lugejale ühtaegu meelelahutust ja mõtteainet inimese vastupidavuse, vabaduse ja südametunnistuse üle.