Avanevad uksed. Mälestused

Dagmar Normeti „Avanevad uksed“ on mälestusteraamat, milles autor vaatab tagasi oma eluteele, avades lugejale isiklikke ja ühiskondlikke kihistusi, mis kujundasid tema olemist ja kirjutamist. Teos on kirjutatud eluõhtul, rahulikus ja ausas toonis, vahetult ja hinnanguteta. Mälestused ei järgne rangelt kronoloogilisele mustrile, vaid koonduvad sündmuste ja inimeste ümber, kelle kaudu Normet mõtestab nii oma isiklikku arengut kui ka kultuuriajaloolisi muutusi, mille tunnistajaks ja osaliseks ta oli. Lapsepõlv, sõjaaeg, haridustee, kirjanduslik eneseleidmine ja perekondlikud suhted põimuvad läbi isikliku vaatepunkti laiemate ideeliste ja ajalooliste kontekstidega.

Normet kirjutab lähedastest ja kaasteelisteks saanud kultuuritegelastest tundlikult ja peenetundeliselt, jättes palju ruumi vaikusele, kõhklustele ja sisemisele otsingule. Raamatust tõusevad esile mitmed Eesti kultuurielu olulised nimed, samuti teemad nagu juudi päritolu, naiskirjaniku roll nõukogude ühiskonnas ja loomingulise eneseteostuse keerukus ajastul, mil vabadus oli piiratud. Ta ei keskendu niivõrd välisele sündmustikule kui sisemistele seisunditele ja mõtetele, mis on saatnud teda eri eluetappidel. Uksete kujund raamatu pealkirjas tähistab mitte ainult eluetappide vaheldumist, vaid ka vaimset valmisolekut näha, vastu võtta ja mõista seda, mis elus avaneb.

Dagmar Normet (1921–2008) oli eesti kirjanik, tõlkija ja esseist, kelle looming hõlmab nii lastekirjandust, näidendeid kui mõtisklevat proosat. Teda iseloomustas selge keelekasutus, vaimne tundlikkus ja soov süüvida inimese sisemisse maailma. „Avanevad uksed“ on ühelt poolt tagasihoidlik ja isiklik teekond, teisalt aga kultuurilooline dokument, mis aitab mõista 20. sajandi teise poole Eesti vaimset ja sotsiaalset kujunemislugu läbi ühe naise elu ja vaatevälja.