Ujedus ja väärikus

„Ujedus ja väärikus“ on Norra kirjaniku Dag Solstadi romaan, mis käsitleb intellektuaalse üksikisiku sisemist kriisi ja võõrandumist tänapäeva ühiskonnas. Teose peategelane on kirjandusteadlane Elias Rukla, kelle igapäevane töö gümnaasiumiõpetajana viib ta ootamatu murdepunktini, kui ta klassi ees esinedes äkitselt katkestab tunni. See näiliselt väike sündmus käivitab sügava sisekaemuse, kus peategelane hakkab analüüsima oma eluvalikuid, maailmavaadet ja kohta kiiresti muutumas ühiskonnas. Solstad jälgib seda protsessi vaoshoitud, kuid läbitungiva stiiliga, mille keskmes on üksildus, väärikus ja inimese eksistentsiaalne haavatavus.

Romaan on tugevasti seotud Henrik Ibseni loominguga, eriti näidendiga „Metspart“, mida Rukla oma õpilastele tõlgendab. Teose lõpule eelneb kirjandusteadlase Klaus N. Mathiseni essee, mis avab Solstadi ja Ibseni loomingu vahelisi seoseid. See täiendus annab romaanile lisakihi, rõhutades, kuidas kirjanduslikud ja kultuurilised viited loovad dialoogi mineviku ja oleviku vahel. Solstadi proosa on tihe ja reflektiivne, sobides lugejale, kes väärtustab sisemist monoloogi, süvenemist ja tasakaalustatud arutlust.

Dag Solstad (sündinud 1941) on Norra üks tunnustatumaid ja samas vastuolulisemaid kirjanikke, kelle looming keskendub tihti haritud inimese kohale ühiskonnas, ajaloolisele mälule ja poliitilisele identiteedile. Tema stiilile on omane intellektuaalne pingestatus ja süvenenud eksistentsiaalne käsitlusviis. „Ujedus ja väärikus“ kuulub tema tuntumate romaanide hulka ning pälvis ilmudes laialdast tunnustust, valituna Norras 1990. aastate parimaks romaaniks. Teos ei paku mitte niivõrd sündmusterohket tegevust kui sisemist avastust, kus isiklik ja kultuuriline põimuvad vaiksel, ent mõjuval viisil.