Üheteistkümnes romaan, kaheksateistkümnes raamat

Dag Solstadi „Üheteistkümnes romaan, kaheksateistkümnes raamatˮ on introspektiivne ja tiheda mõttekoega teos, mis käsitleb haritud indiviidi üksildust, ühiskondlikku eemaldumist ja püüdu määratleda end muutuvas maailmas. Romaani peategelane on keskealine humanitaarharidusega mees, kes elab Norra väikelinnas, töötab õpetajana ja tunnetab järjest sügavamalt oma elu tühjust ja tähendusekadu. Teda ümbritseb korrastatud, kuid emotsionaalselt laastunud argipäev, milles ta püüab leida kindlust identiteedi ja eluväärtuste mõttes. Sisemine dialoog iseendaga ja mõttelised kõrvalepõiked moodustavad suure osa jutustusest, andes tekstile peaaegu esseistliku iseloomu.

Solstad kujutab oma tegelast kui mõistuseinimest, kes püüab elu seletada loogika ja kultuuriliste viidete kaudu, ent kellele see lähenemine ei paku tegelikku lohutust. Ühiskond ja inimsuhted tunduvad talle sageli kunstlikud või ligipääsmatud, ning samas ei suuda ta leppida ka täieliku eraldatusega. Teos ei paku selgeid lahendusi ega lihtsat süžeelist arengut, vaid jälgib mõttemaailma kulgu, mille kaudu avalduvad ka laiemad sotsiaalsed ja filosoofilised pinged. Romaan peegeldab modernse indiviidi võõrandumist ja vaikset protesti normatiivse elukorralduse vastu, olles samas täpne ja kaine oma keelekasutuses.

Dag Solstad (sündinud 1941) on norra kirjanik, keda peetakse üheks olulisemaks nüüdisaja skandinaavia proosa esindajaks. Tema loomingut iseloomustavad eksistentsialistlikud teemad, poliitiline mõtlemine ning isikupärane, sageli katkendlik ja sisekaemuslik stiil. Solstad on korduvalt pälvinud tunnustust nii kodumaal kui rahvusvaheliselt, ja tema teosed kuuluvad Norra kirjanduse kaasaegse kaanoni hulka. „Üheteistkümnes romaan, kaheksateistkümnes raamatˮ esindab tema hilisemat loomingut, milles varasema poliitilise suuna asemel domineerivad isiklikud ja tunnetuslikud otsingud, mõjudes sügavalt ja jäädes pikaks ajaks lugeja mõttesse kõlama.